Vahest tuleb mulle tõeline kass peale esimesel päeval, minu jaoks on Eestis hoopis teine, raskem energia, kui Soomes ja samas on Eestis mulle nii kallid inimesed, et ma käin siin ikkagi hea meelega kõiki külastamas.
Siin tundub mulle,et koguaeg kõik tormavad kuhugi, on nii mures ja masenduses, ok, ma tean,et praegu on aeg selline, aga siiski võiks ju natukenegi positiivsem olla.
Mõttel on tugev jõud ja negatiivse mõtlemisega ei jõua küll kuhugi, kui just haigevoodisse ei taha jõuda.
Ma vajan Tallinnas settimiseks aega ja õnneks minu kallid inimesed teavad seda, ega anna endast märku kohe,kui ma laevalt maha astun.
Üks asi,mis mind eile müstiliselt üllatas, oli lapsepõlve kodu juurde jõudes Lume lõhn, seda lõhna tundsin viimati kaugel lapsepõlves.
Eile seda tunda oli täiesti väljaspool selle maailma reaalsusest, minule mõeldud kingitus.
Hingates lume lõhna sügavale enda sisse, olin ma tagasi minevikus..
Ma seisin suletud silmadega ja lihtsalt hingasin..hingasin end tagasi maailma, kus ma ei pidanud veel mõtlema täiskasvanud inimeste materiaalsest elust, hingasin end tagasi maailma, kus ma oskasin nautida kordumatu mustriga lumehelbeid, mis kraevahele maandusid, nautida seda, et ma lihtsalt olen ja mul ei ole kuhugi kiiret..
Mulle tuletati meelde, et ma peaksin ka praegu samamoodi oskama olla rahulik ja lihtsalt nautima hetke.
Pisikestes äratundmistes peitub suur hingerahu!
No comments:
Post a Comment