Kuigi aega ei ole, on ta armutu. Päike läheb looja ja tõuseb..peatumata. Eelmise aasta lõpus novembris tundsin veel paigalseisu ja teadsin,et tuleb mingi täielik muutus, detsembri lõpus tuligi.
Järsk ja noaga lõigatult, kaardid rääkisid peaagu iga tõmbega ühte keelt ja elu andis mulle mõnusa laksu vastu vahtimist, sest järjekordselt ei usaldanud ma iseennast tundes tõde oma südames. Täielik muutus, iseendas ja armastuses armastuse vastu, kuid siis suutsin valust lahti lasta, sest kui inimene petab armastust, siis eelkõige petab ta ennast ja näitab sellega oma sisemist segadust. Terve jaanuarikuu endaga tegelemist ja analüüsimist, suutsin halva tunde vabaks anda ja seda täielikult, andeks anda endale ja teisele.
Veebruaris lahkus vanaema füüsilisest kehast ja sellega on valus leppida, sest kuigi ma tajusin muutust juba tükk aega, siis valmis ei ole me surmaks kunagi.
Ma ei jõudnud haiglasse, jäi puudu tema nägemisest loetud tunnid..ta teadis, et ma tulen ja tol ööl, kui ta suri oma füüsilises kehas, juhtus minu kodus midagi kummalist, koer, kes magas kõrval hakkas ühtäkki urisema ja tundsin, kuidas keegi on koridoris, kuhu koer ainiti urisedes vaatas.
Ma tõstsin pea ja palusin ära minna, sest kõhe tunne tekkis..hommikul sain sõnumi, et vanaema on lahkunud. Tundsin end nii lollina, et ma ei tajunud unesegasena ära ja lasin hirmul endast üle olla.
Minu jaoks on õhuke piir surma ja elu vahel. Ma näen surnuid, tunnen neid ja kui lahkub üks omadest läheb mul aega, et neid tajuda, sest tugevad emotsioonid segavad tundmast selgelt.
Aeg liigub vaatamata meie soovidele aina edasi. Mõni päev tahaksin lihtsalt vaikselt karjuda, et ta peatuks ja laseks mul olla, ilma, et ta laseks päikesel loojuda, soovin olla just siin ja just praegu.
Kas me sünnime elama või sureme elama, või mõlemat, sest surm on kõigest illusioon, sest me kaotame ainult keha, ent hing on surematu?! Hetkel, mida rohkem ma surmast mõtlen, siis tegelikult üha segasemaks kõik läheb. Kuid ma saan vastused, sest ma olen küsinud küsimused.
Tean ju tegelikult, et me oleme armastus ja me tuleme õppima armastuse õppetunde läbi teiste ja enda, kuid ma ei taha seda valu, mis kaasneb armastatud inimeste füüsilise kaotusega. Ma armastan inimesi enda ümber ja see on piinav, kui ma ei saa lahkunuid enam füüsiliselt kallistada ega tema sooje käsi enda ümber tunda.
Ehk see on minu mina egojutt, las ta siis olla, eks minulgi on paras ports ego olemas, et siinses füüsilises maailmas toime tulla nende õppetundidega, mida ma ise endale olen valinud. Kohati tahaks irooniliselt öelda, halleluuja, mida imet ma mõtlesin üldse, siia sündides ja endale neid õppimisi valides. Varsti saan sedagi teada, sest kuni ma siin olen, seni ma vaikselt neid uksi avan enda jaoks, koos Inglitega.
Kõiksus ei küsi, ta lihtsalt on, armastus ei küsi, ta lihtsalt on.
Mina küsin, sest ma õpin olema.
