Mul on paat, ma olen merel, kuid hetkel pole mul aerusid ja tuult ka mitte.
Istun juba paar nädalat täiesti vaikuses ning ei saa aru, mis toimub, sest mitte midagi ei toimu, peale igapäevase elu.
Killukesi imedest tunnen küll igapäevaselt, kuidas soovid täide lähevad ja kuidas mingid muutused õnneks toimuvad. Aga sellist suurt lainet suuremaid sündmusi energeetiliselt pole hetkel olnud nagu lähiminevikus, samas eile metrooga sõites tajusin taas ajanihet, kus 2 minutilises peatustevahes olin mina omadega teises ajaruumis ja see peatustevahe kestis minujaoks palju kauem, et oma mõtteid selgeks mõelda. Taas meeldetuletus, et aega pole olemas, kuid seda on täpselt nii palju, kui mulle vaja.
Olen äraootaval seisukohal -kuhu ma siis ilma aerudeta välja triivin ja kes mind siiski vaikselt lükkab. Ehk tõuseb tuul puhudes jälle mingid suuremad muutused energeetiliselt või jään ma veel sinna triivimise peale. Samas eks neid "kookonis" olemise aegu on ka vaja, et meel saaks puhata ja tegeleda mõttetuse perioodiga. Nagu vesi, ma ei näe koguaeg ta liikumist, ent ta liigub ja viib kaasa. Peatusi pole minujaoks, on muutused ja neid muutusi ei pea ma ilmtingimata tajuma, kuid ma olen kärsitu. Tahaks juba ja kohe ja veel varem.
