Tahaks ju kordki ehk kõigest eemale tõmbuda. Seda just tegelikult ajal, millal seda "teist" reaalsust enda ümber kõige rohkem vajan.
Minu ego üritas järjepidevalt pead tõsta üle pika aja ja vahest oli päevi, kui see tal väga hästi õnnestus, nendel päevadel seest keeras ja tundsin, nagu kellegi karvane käsi pigistaks mu südamest viimast väljä. Sügaval sisimas olen olnud rahulik ja vaadates olukorda kõrvalt tajusin hästi, mis tegelikult toimub.
Aastate jooksul on ego minus muutunud vaiksemaks, tänu nendele imelistele kogetud kogemustele. Ju siis oli vaja mulle raputust, et ehk viimseid jamasid südamest välja juurida.
Minu õppetund on tingimusteta armastus ja vabaks andmine, ego üritas teha kõik, et mingeid tingimusi esitada ja ma tegelikult tean, et see pole see, mida ma tahan.
Minu jaoks elu ongi armastus, ja tunnen kindlalt, et kõikide küsimuste sügavaks vastuseks on armastus või selle puudumine.
Tundes inimese (siinkohal mõtlen partnerit) vastu seda ehedat armastust, sidumata teda endaga ja lastes ta südames vabaks, saame me ise vabaks. Minu ego on tahtnud siduda, kontrollida, tahab kõike seda, mis pole puhas, vaid hoopis hirm. Hirm haigetsaamise ees on siduv ja kontrolliv, tahtes teist omada ja piirata.
Nüüd ma siis siin oma egoga kahekesi möllasime paar kuud jutti ülepäeva, kuni eilseni.
Rääkisin netis sõbraga kelle mõttemaailm sarnaneb minu omale, kes lihtsalt ütles välja sõnad..kõik on ju tegelikult korras.., oleksin nagu maapeale tagasi toodud, sest kõik ongi korras.
Koguaeg on korras olnud, lihtsalt olen lasknud egol oma kehas müra tekitada, mis on vaigistanud rahu tunde minu hinges,täites keha ebakindluse ja hirmutundega jääda ilma millestki, mida mul pole kunagi olnud ega saagi olema.
Tean ka, kus see hirm on oma pesa teinud ja millest see tuleb, sellel on otsene seos ajaga, kui olin ema kõhus veel ja mu bioloogiline isa minema jalutas, jättes meid. Tundsin kõiki emotsioone, mis ema tol ajal..tema hirm, paanika, hüljatud tunne.
See asi vajab veel korralikult tegelemist enda seest, kuid nüüd vähemalt tean, millest see klammerdumine tuleb..läbi ema ja isa, läbi nende kahe inimese suhte, läbi armastuse puuduse.
Ja nii minu suhtedki on põhinenud pigem kinnisel südamel ja usalduse puudumisel, tundmata tegelikult tingimusteta armastust oma partneri vastu, proovides muuta muutmatut. Tore on tõdeda, et lõpuks ometi sain ma kogemuse, valusa küll, aga jumaliku, sest kasvulava oli mõnus. :)
Olen viimastel päevadel end armastuse energiaga täitnud, läbi südame seda kiirganud igale poole oma kehasse ja enda ümber, paar esimest päeva oli tunne, nagu südamekraan oleks kokku kuivanud, kuid nüüd täitub keha kiirelt ja ma saan ka seda väljapoole juba saata.
Armastus ravib meie katkised kriimud ja sügavad lõikehaavad, ravib meie südamed ja annab meile vabaduse nautida elu sügavas rahulolu tundes maailma ja inimeste vastu.
Meil on võime muuta probleemid olematuks täites meie mured armastusega, kõigepealt alustades iseendast ja oma südamest, siis saates seda situatsioonidele ning inimestele, absoluutselt kõigele, mida tahame muuta paremaks.
Teadlikult oma südame avardamine oli alguses üsna konarlik, sest ego oli end toredalt üles upitanud ja keskendus rohkem iseendale, kui minu soovile süda armastusega täita, läks natukene aega, kuid hetkel tunnen jälle seda suurmat rahu ja egol on selleks korraks taas paar senti peast maha võetud.
Kõik on millekski alati hea ja situatsioonid vajavad lahendust, igal hetkel võivad meie ellu tulla inimesed ja olukorrad, mis on niiöelda trigger pointiks, et kogu jama südamest esile tuleks, selleks, et seda ravima hakata, sest puhas armastus on meie tõeline olemus.
Armastades armastust..läbi iseenda teistele.
