Tagasi sõites läksid meil kõhud tühjaks ja tee peal oli üks söögikoht, me sõitsime alguses mööda, niih..otsustasime tagasi keerata ja mõnusa hooga keerasime sellisele teele, millel oli märg lumi peal, edasi võib vaid arvata, mis juhtus..Janno veel mainis ka,et tore oleks kui siia sisse ei jääks..2 sekundit hiljem täpselt nii see läks.
Mina, kes ma tavaliselt lähen väga närvi sellisel puhul, mõtlesin kas nüüd öelda midagi omal moel või ei, endalegi üllatuseks olin ma rahulik ja pigem tegi mulle see nalja, kuigi auto oli ikka väga mõnusalt omadega sees ja paigast ei liikunud, palusin Ingleid meile appi aitama ja ise läksin autot välja lükkama, et ehk saab liikuma aga no lükkasin, mis ma lükkasin..paigalt auto igatahes ei liikunud.
Olime mõlemad juba suht sellises imelikus tujus, et kohe kumbki meist plahvatab aga sundisin ennast rahulikuks ja tegin hingamise harjutusi, et end lõdvestada, otsustasin mitte muretseda, sest ma teadsin-lootsin-palusin,et Inglid aitavad kuidagimoodi, mis siis,et nad ise autot lükkama ei tulnud:P
Paar hetke hiljem nägime traktorit meie poole suundumas, tuli välja,et keegi oli meist mööda sõitnud, näinud, et me ei saa oma jõududega välja ja helistanud kellegile kellel traktor, ning palunud meile appi tulla..mm me olime nii üllatunud, et Inglid nii kiiresti palve täitsid..kummalised teed ja kummalised rajad, tänan siiani olles ise nii õnnelik, sest meie on kõrval on jõud, mida hingest paludes, saad selle, mida soovid, armastusest.
Me ei olnud ei rohkem ega vähem kui ainult 10 minutit lumes kinni ja selle palve täitumine on kõigest üks paljudest..kuigi ega ma vahest ikka päriselt uskuda ei taha, siis näidatakse mulle igakord, et pean soovima, uskuma ja usaldama!
No comments:
Post a Comment