Mõtteid

Mm..kevade on mul võiks öelda kõige lemmikum aastaaeg, sest see on tärkamise aeg, kõik läheb paremaks, valgemaks ja ilusamaks.
Muidugi on igal aastaajal omad võlud aga minujaoks on kevade puhul need võlud kõige suuremad, inimestes ärkab hing ellu nii nagu looduseski.
Päike paistab kõrgemalt ja mõnusam on ärgata..
Viimasel ajal olen jälle lugemisehoos olnud ja praeguseks on läbi loetud Vladimir Megre 4 raamatut, mis kuuluvad sarja "Venemaa helisevad seedrid."
Peale " Anastasia" lugemist tellisin endale seedripuust kaelaripatsi, mida olen kaelas kandnud nüüd pidevalt ja muutused on endalegi üllatuseks..
Alguses, kui kaelaripatsit kandma hakkasin oli selline tunne, et olen mingi aine mõju all, sest muutusin ülirahulikuks, seedripuu lõhn ise juba on rahustav ja mõnusalt soe, siis kui seedripuu tükikest vastu rinda suruda on tunda soojust, mis valgub tasakesi üle terve keha, reaalselt tundsin alguspäevadel kuidas minu aura muutus tervemaks, energialiikumist ja tajude suurenemist.
Olen terve elu olnud madala vererõhuga, minu puhul tähendab madal vererõhk seda, et olen pidevalt unine, järsk ülestõusimine võib pildtuks võtta ja suhteliselt pidev pearinglus tõusmisel-igatahes on vererõhk normaalne nüüd ja uni on muutunud lühemaks aga sügavamaks, ärkan kohe ja ei jää voodisse tunniks, et silmi lahti saada..tegelt päris ausalt siis ma naudin seda voodisolemise aega vist isegi liiga palju vahest.
Seedripuust ripats ja üldse seedripuust teadasaamine sügavamalt, kui enne, oligi nende raamatute puhul kõige suurem avastus minu enda jaoks.
Teistest osadest niipalju, et igas osas on oma tõde ja nii mõndagi kõrva taha panna, kuid sellist emotsiooni nagu "Anastasia" puhul, minus enam ei tekkinud.
Igal inimesel on oma tee ja oma õppetunnid elus, mis on meie enda "kõrgema mina" valitud..tunded ja emotsioonid läbielamiseks omal rajal ja omasoodu..kulgedes paralleelselt universumiga ühes.