Leides end kaljuservalt, vaatamas sügavusse läbi oma õppetundide..hüppan või ei..kui hüppan siis on oht, et tulen tagasi..uuesti õppima, ma ei taha seda..mis siis, et see võib olla minu kõrgema mina soov..
Südame tagudes andes endale võimaluse, otsida ennast ülesse kõige kaugemast paigast, hästi salastatud kohast, millele pole kirjutatud teekaarti..mida pole teistele olemas.
Otsides ennast üles oma hinges,mis on peidus sügavale südamesse.
Kaljuservalt alla vaadata pole kuigi lõbus, aga ma olen sealt alla vaatanud oma elus 2 hel korral..
Mul on siiralt kahju, et vanemad ei oska vaadata lapse silmadesse ja ära tunda hirmu ja meeleheidet, nad ei oska laskuda lapse tasemele ja näha maailma ja oma käitumist läbi lapse silmade..
Ma olin laps, kes polnud tahetud, kuid hingena tulin toetama ema..
Ma olin laps, kes oli oma loomult juba väga vastuvõtlik välisetele infokildudele ja emotsioonidele, ma tajusin juba siis, et mulle valetatakse ja midagi on korrast ära.
Samas ma olin ka laps, kes unustas kiiresti ebakõlad inimeste loos ja püüdis elada nii nagu "peab"..tundmata ja nägemata..mis siis, et ma nägin matustel, et inimene kes pidi lamama kirstus, oli tegelikult seismas sealsamas..mis siis, et öösel ma teadsin, et ma ei ole üksi.
Suured inimesed naersid väikese inimese "luulusid" ja väike inimene unustas aastateks oma avatuse.
Väike inimene sulgus endasse ja oma maailma, väliselt naeratades kuid sisemiselt uinudes, unustades enda.
Läbimurre tuli siis kui väike inimene kasvas teismeliseks, raske aeg iseendale ja teistele, iseendale raske, sest kodus tülitsevad vanemad, kes alustasid iga hommikul kell 6, alkohoolikust isa, kes oli füüsiliselt vägivaldne,manipuleeriv ja kontrollihull ema, kellest kumbki ei mõistnud laste nuttu ja hirmu, tahet ära minna..kodu oli viimane koht, kus olla..
Ühel õhtupoolikul, kui mul oli valge paber joonistamiseks laual ja selle soovi takistasid jälle karjumised kõrvaltoast, siis ma murdusin, pisarad jooksid valgele paberile..ripsmetush segunes soolaka silmaveega ja valge paber sai märjaks, pühkisin pisarad paberilt ja läksin voodisse, et suruda pea patja ja mitte kuulda järjekordset kaklust.
Ärgates oli vaikne ja valge paber oli sealsamas, järgmine hetk, mil ma pilgu paberile viskasin, istusin naelutatult maha, sest paberilt vaatas vastu minu hirm ja meeleheide..see oli kujutis-nägu, mis tahtis tulla välja paberist..ma hakkasin ärkama, ja ärkan ka praegu, ma tean, mis on olemas ja ma tean, et ma pole üksi, kuid südames valitses tol korral hirm, sest väike laps minu sees oli unustanud-õudusega rebisin paberi puruks ja unustasin selle, aastateks..
HingeRännak aitas minu sisemisel haiget saanud lapsel näha kõike kõrgemalt ja
kuuvalguses ulgudes parema enda leidsin.
Läbi valge tiivulise kallistuse andestas laps endale ja teile- läbi selle ma kasvan paremaks, paremaks emaks ja paremaks inimeseks.
No comments:
Post a Comment