Tänane Päev

Täna varahommikul sai paadile järgi sõidetud, mis meie omaks sai -siin Soomes on nii palju järvi ja vett, et väikese paadi olemasolu on peaaegu kohustuslik peredele, kes tahavad kalal käia, või siis erinevatel saarestikel aega veetmas ja loodust suviti uurimas.
Tagasi sõites läksid meil kõhud tühjaks ja tee peal oli üks söögikoht, me sõitsime alguses mööda, niih..otsustasime tagasi keerata ja mõnusa hooga keerasime sellisele teele, millel oli märg lumi peal, edasi võib vaid arvata, mis juhtus..Janno veel mainis ka,et tore oleks kui siia sisse ei jääks..2 sekundit hiljem täpselt nii see läks.
Mina, kes ma tavaliselt lähen väga närvi sellisel puhul, mõtlesin kas nüüd öelda midagi omal moel või ei, endalegi üllatuseks olin ma rahulik ja pigem tegi mulle see nalja, kuigi auto oli ikka väga mõnusalt omadega sees ja paigast ei liikunud, palusin Ingleid meile appi aitama ja ise läksin autot välja lükkama, et ehk saab liikuma aga no lükkasin, mis ma lükkasin..paigalt auto igatahes ei liikunud.
Olime mõlemad juba suht sellises imelikus tujus, et kohe kumbki meist plahvatab aga sundisin ennast rahulikuks ja tegin hingamise harjutusi, et end lõdvestada, otsustasin mitte muretseda, sest ma teadsin-lootsin-palusin,et Inglid aitavad kuidagimoodi, mis siis,et nad ise autot lükkama ei tulnud:P

Paar hetke hiljem nägime traktorit meie poole suundumas, tuli välja,et keegi oli meist mööda sõitnud, näinud, et me ei saa oma jõududega välja ja helistanud kellegile kellel traktor, ning palunud meile appi tulla..mm me olime nii üllatunud, et Inglid nii kiiresti palve täitsid..kummalised teed ja kummalised rajad, tänan siiani olles ise nii õnnelik, sest meie on kõrval on jõud, mida hingest paludes, saad selle, mida soovid, armastusest.
Me ei olnud ei rohkem ega vähem kui ainult 10 minutit lumes kinni ja selle palve täitumine on kõigest üks paljudest..kuigi ega ma vahest ikka päriselt uskuda ei taha, siis näidatakse mulle igakord, et pean soovima, uskuma ja usaldama!

Une nägemine

Lähen heameelega iga päev magama, sest mulle meeldivad minu unenäod.
Uni on minu elus väga olulist rolli mängiv seisund, sest magama jäädes jääb küll minu keha puhkama aga hing lendab ringi ja käib omi radu, käin minevikus ja tulevikus, mitte küll alati teadlikult, kuid siiski enamuse ajast on mul unenäod meeles, ehkki ma neid üles ei kirjuta.
Ma tajun alateadlikult ära, mis on olnud ja mis on alles ees..mingi aeg hakkasid unenäod nii puhtalt rääkima, et mul oli võimalik enda situatsioone lugeda, nagu raamatust- hiljem reaalis.
Nendele unenägudele on antud ka erinevaid nimetusi aga ma ei viitsi neid meeles pidada, igatahes on nii, et enamuse ajast näen ma teadlikult unenägusid kui ma nüüd ei eksi siis oli vist see lucid dreaming.
Kõige hullem on muidugi nende unenägudega, kus ma olen nii sügavalt mingis olukorras, nii,et ma ei taju,et tegelikult on see uni ja et minu keha on siiski voodis..viimati olin tules ja seda ka füüsiliselt, ärkasin valu peale seljas ja kui silmad ehmatusega lahti tegin, siis ohkasin kergendatult, kuigi valus oli ikka..ja kellegi surma või õnnetust elan ma ka füüsiliselt väga läbi, ärkan tavaliselt paistes silmadega, sest olen terve une ainult nutnud.
Aga jah, magades jätame oma kehad, selleks, et hingena rännata..laseme enda kestal end koguda ja puhata, samal ajal ise mööda linnuteid ajatus ruumis seigeldes.
Mõned unenäod on sellised, et hea on äragata ja mõnikord on nii hea uni, et ei taha ärgata, õnneks on mul isegi peale wc käimist vahest sama uni edasi läinud..nagu tellitult.
Teismelisena nägin pidevalt lendamist unes ja kui kukkusin tagasi kehasse, siis käis kehast ikka totaalne jõnks läbi, vahest olen ka põrandale kukkunud.
Ka praegu on selliseid totakaid unepealt kukkumisi, kus hingena sisenen enda kehasse..nagu mootorpaat kanakuuti rammides, ju ma siis pean veel õppima kuidas seda naiselikult teha, nii,et ma ennast väga ei traumeeriks:)
Peale sellist kukkumist olen vahest end kõrvalt vaadanud ja naernud, kuidas ma uuesti oma kehaga tutvust teen.. katsudes ning uurides käsi ja jalgu.
Läbi une nägemise on võimalik vastuseid saada paljudele küsimustele, mis pead vaevavad-tavaliselt palun ma Ingleid need vastused mulle unenägudesse saata, nii,et ma kindlasti aru saaksin.
Minu arusaamine on vahest konarlik reaalis, kuna selline ma juba kord olen..roosad prillid ees pea pilvedes..aga üldjuhul isegi sellisena on mulle kõik mingil kombel arusaadav.

Soovide täitumine

Ma tean küll suures plaanis, mida ma soovin elult, siiski pean tunnistama, et mitte detailselt.
Nii, ma tahan maja..ammu olen tahtnud, ilusat maja suure aiaga..AGA millist?
Et saaks oma mõtted ja energia sinna koondada on vaja teada täpselt millist maja.
Nüüd olengi viimane kuu aega otsinud enda jaoks ideaalset maja, vaadanud katalooge, otsinud netist aga ei midagi..ma siiani ei tea täpselt, milline oleks minu unistuste maja..naljakas eks..
Otsin oma unistuste maja, ent samas hakkab mõte jooksma kohe sinna materiaalse poole..nagu politsei segaja peal, peaks oskama seda välja lülitada..aga ei..siis kui enam vähem juba tean, siis ütleb keegi veel..et no mõtle ometi reaalselt..appi!:))
Mulle meeldib unistada ja rakendada seda "külgetõmbejõuseadust" kuid kahjuks töötab mu mõistus vahest minu vastu..kuigi reaalselt on minu absurdina näivad soovid siiski materialiseerunud ja mitte ainult üks.
See, millele sa mõtled, selle sa saad..veel tugevamalt, kogedes seda emotsiooni,mida tunned,kui oled selle saanud.
Nii,et mõtledes sellest, mida sa oma ellu ei soovi, siis SEE on SEE, mille sa endale külge tõmbad, sest SEE on SEE, millest sa mõtled..suures plaanis.
Kõige lihtsam on teha endale pildialbum oma soovidest, panna nad üksikasjalikult kirja ja vahest neid vaadata ja tunda, et need on sinu omad.
Ma ise pole muidugi selleni jõudnud veel, oma laiskusest aga noh, vähemalt teoorias olen ma tugev:)
Ei ole vaid kord aastas soovide täitumise päev, tordilt küünlaid ära puhudes..iga päev on soovide realiseerimiseks, unistamine on tasuta!


"Ja kõike, mida iganes palves endale palute uskudes, seda te saate"
Matteuse 21:22

Unista-Oska näha märke ja Kuula-Võta vastu-Ole tänulik

Vladimir Megre "Anastasia"

Aastaid 7 tagasi hoidsin seda eestikeelset raamatut käes ja omati panin tagasi raamaturiiulile..ju ma siis polnud selleks veel valmis, mida see raamat endas peidab.
Asi unustatud.
7 aastat hiljem näen seda raamatut enda meelekujutluses ja hakkan uuesti otsima, kahjuks on see läbi müüdud igalt poolt, nojah..mul pole pettumust, mul on ainult teadmine, et ju siis tuleb ta ise minuni, kui hoian soovi südames.
Nädal möödus ja juhuslikult nägin seda raamatut UK netipoes, olen harjunud oma raamatuid tellima sealt, mugavus ja hea hind+ tuuakse koju kätte..esimesel leheküljel oligi see raamat vaadates mulle lõbusalt otsa, et noh..siin ma olen..
Paar päeva hiljem on raamat minuni jõudnud ja kuna mulle meeldib lugeda, siis eemaldusin ja hakkasin lugema, algus oli küll selline, et no milleks..umbluu ja pealuu;) aga ometigi on kõik tõsi..lihtsalt me ei ole nii arenenud oma mõtlemises.
Raamat räägib naisest, kelle nimi on Anastasia ja kes on kasvanud ja elab siebri taigas, ilma koduta ja ilma riieteta, alasti hingelt ja oma olemuselt..ühes loodusega.
Ma lugesin ilma emotsioonideta ja ei saanud aru, miks räägitakse, et see on elumuutev raamat paljude jaoks, maailma enim müüdud ja enim varastatud raamat, millel on tohutu jõud.
Kui oli veel 10 lehekülge lugeda jäänud siis mingite ridade ajal tundisn mingit ülevoolavat energiat ja pisarad tulid silma, ja nii iga järgmise leheküljega.
Ma polnud tähele pannud seda, et siis kui ma hakkasin raamatut lugema, sel samal päeval hakkasin ka tugevamalt mõtlema sellepeale, et minu soov on elada metsa ääres maakodus näpud mullas, naljakas..hiljem lugesin,et just seda ongi see raamat miljonite inimestega teinudki..viinud lugejate südamed tugevamalt loodusega ühte.
Raamat leiab tee inimesteni, kes on selleks muutuseks valmis.
Nüüd ma tellisin igatahes veel 2 osa, kokku on sel sarjal 9 raamatut, 8ndal raamatul on 2 osa..eks siis näeb, mis mõtteid need teised raamatut endas peidavad.
Need kes loevad..olgu see muinasjutt või reaalsus, kuid kui üks raamat suudab inimesed loodusele mõtlema panna..miks siis mitte uskuda selle naise olemasolu..ise ma teda sinna siberi taigasse otsima ei läheks, olen liialt oma riietes ja soojas voodis kinni, et paljalt ringi lipata ja muru peal magada:)

Peatükk minu elust

Kuuvalgel ööl kuu poole ulgudes otsides vabastust hirmust ja ebaõiglusest.. ma olin katki.
Leides end kaljuservalt, vaatamas sügavusse läbi oma õppetundide..hüppan või ei..kui hüppan siis on oht, et tulen tagasi..uuesti õppima, ma ei taha seda..mis siis, et see võib olla minu kõrgema mina soov..
Südame tagudes andes endale võimaluse, otsida ennast ülesse kõige kaugemast paigast, hästi salastatud kohast, millele pole kirjutatud teekaarti..mida pole teistele olemas.
Otsides ennast üles oma hinges,mis on peidus sügavale südamesse.


Kaljuservalt alla vaadata pole kuigi lõbus, aga ma olen sealt alla vaatanud oma elus 2 hel korral..
Mul on siiralt kahju, et vanemad ei oska vaadata lapse silmadesse ja ära tunda hirmu ja meeleheidet, nad ei oska laskuda lapse tasemele ja näha maailma ja oma käitumist läbi lapse silmade..
Ma olin laps, kes polnud tahetud, kuid hingena tulin toetama ema..
Ma olin laps, kes oli oma loomult juba väga vastuvõtlik välisetele infokildudele ja emotsioonidele, ma tajusin juba siis, et mulle valetatakse ja midagi on korrast ära.
Samas ma olin ka laps, kes unustas kiiresti ebakõlad inimeste loos ja püüdis elada nii nagu "peab"..tundmata ja nägemata..mis siis, et ma nägin matustel, et inimene kes pidi lamama kirstus, oli tegelikult seismas sealsamas..mis siis, et öösel ma teadsin, et ma ei ole üksi.
Suured inimesed naersid väikese inimese "luulusid" ja väike inimene unustas aastateks oma avatuse.
Väike inimene sulgus endasse ja oma maailma, väliselt naeratades kuid sisemiselt uinudes, unustades enda.
Läbimurre tuli siis kui väike inimene kasvas teismeliseks, raske aeg iseendale ja teistele, iseendale raske, sest kodus tülitsevad vanemad, kes alustasid iga hommikul kell 6, alkohoolikust isa, kes oli füüsiliselt vägivaldne,manipuleeriv ja kontrollihull ema, kellest kumbki ei mõistnud laste nuttu ja hirmu, tahet ära minna..kodu oli viimane koht, kus olla..
Ühel õhtupoolikul, kui mul oli valge paber joonistamiseks laual ja selle soovi takistasid jälle karjumised kõrvaltoast, siis ma murdusin, pisarad jooksid valgele paberile..ripsmetush segunes soolaka silmaveega ja valge paber sai märjaks, pühkisin pisarad paberilt ja läksin voodisse, et suruda pea patja ja mitte kuulda järjekordset kaklust.
Ärgates oli vaikne ja valge paber oli sealsamas, järgmine hetk, mil ma pilgu paberile viskasin, istusin naelutatult maha, sest paberilt vaatas vastu minu hirm ja meeleheide..see oli kujutis-nägu, mis tahtis tulla välja paberist..ma hakkasin ärkama, ja ärkan ka praegu, ma tean, mis on olemas ja ma tean, et ma pole üksi, kuid südames valitses tol korral hirm, sest väike laps minu sees oli unustanud-õudusega rebisin paberi puruks ja unustasin selle, aastateks..
HingeRännak aitas minu sisemisel haiget saanud lapsel näha kõike kõrgemalt ja
kuuvalguses ulgudes parema enda leidsin.
Läbi valge tiivulise kallistuse andestas laps endale ja teile- läbi selle ma kasvan paremaks, paremaks emaks ja paremaks inimeseks.

Armastades.

Viimasel ajal olen palju mõelnud inimestevahelistele suhetele, täpsemalt öeldes mehe ja naise vahelisele, kooselust ja kooseksisteerimisest ja üldse inimestest..
Mõtlen sellest, mis on armastus ja kas inimesed üldse oskavadki armastada..
Kuidas defineerida armastust ja kas armastuses peaks puuduma ego või olema see omal kohal ja millisest armastusest siis sealjuures juttu. Armastust ju ka erinevaid vorme kuigi kõik on tegelikult Üks ja see Üks ongi armastus..mina olen armastus ja iga inimene minu kõrval.
Mina armastan sind..lihtne öelda, minujaoks..võin seda öelda sõpradele, kellega mul on hea koos olla ja öelda seda oma lähedastele, ma ei häbene seda tunnet, sest see on kõikehõlmav ja kogu keha kaasahaarav, ilma egota. Minujaoks on armastus puhas ja valge kiirgusega AgA ilma seksuaalenergiata. Seksuaalsus võib armastuses olla ja ongi inimeste näol, aga ei pea olema sellisel kujul nagu paljud seda mõistavad, kirg võib armastuses puududa..siiski ma armastan.
Armastus ei ole siduv tunne, ma ei oma armastusega kedagi, pigem lasen ta vabaks ja oi kuidas mulle ei meeldi kui keegi tahab mind oma pisikesse kasti suruda, öeldes ma armastan sind ja mõeldes tegelikult, sa oled minu oma..see on vist ainus asi mis mind suudab ikka veel ärritada inimestevahelistes suhetes- kui kedagi peetakse enda omaks, sa ei saa hinge omada..mitte kunagi!
Ma olen vaba armastamaks iga päev ja armumaks uuesti iga sekund siinses elus, ma armastan muusikat, armastan loodust, armastan merd ja iseennast sellena kes ma olen.
Armastus ja kirg on minu jaoks kaks erinevat energiat kuigi nagu energiaseaduste kohaselt ei saa ühte teisest eraldada siiski tajun neid kahte erineva energiavormina ja elan vastavalt oma emotsioonidele kus on kirel suur osakaal..
Enamasti ma ei tea ise ka kuhupoole areng parem on aga tean seda, et armastuses ja armastades ei tohi unustada iseennast ja oma soove, kõlab egoistlikult eks:) eks ma siis olengi, kuigi ise ma nii ei mõtle..aga kui keegi teine paneb minu käitumisele ja tunnetele sellise hinnangu siis on see vaid tema hinnang ja ausalt öeldes on minul sellest täitsa ükskõik. Olen oma elus jõudnud sellisesse faasi kus ma ei vaja teiste inimeste heakskiitu ja mul on suva, mida teised mõtlevad või tahavad. Elan iseendale ja aidates teisi mõistmaks kui ilus on maailm ja hing sinu enese sees..Armastades!