Mina ja usk.

Täna ma saan aru, kui tähtis on armastada ennast sellisena nagu ma end hetkel tunnen, tean ja näen, sest see kuidas mina ennast tunnen, nii tunneb ennast ka minu maailm minu ümber.
Olen täna enda eilse sügavam peegelpilt ja ma elan enda pidevalt muutuvat elu, sest kogemused annavad mulle uut mõtteruumi.
Selles elus olen naine ja mulle meeldib maailm läbi naise silmade, kuid ma olen inimene, peale selle, et olen ka naine.
Paljudes religioonides on naine madalamal, kui mees. Kohati tekib tunne, et naine ei olegi inimene, vaid keegi, kes peab järglasi tootma, kellel pole sõnaõigust ja üleüldse on kõige madalam eluvorm. Religioonid ja kirik ei ole minu jaoks, ma pole kunagi aru saanud, miks Jumalat, kui sellist, peetakse inimesest eraldiseisvaks. Tunnen, et Jumal-Jumalikkus on minus endas, mitte kirikus ega religioonis. Kirikute seinte taga on maailma aegadest toimunud vargused, julmad mõrvad ja sõjad.
Enamus religioonidest suruvad inimese jäikadesse piiridesse ja kontrollivad hirmu läbi inimese südant ja mõistust, kui ei tee nii, nagu usk käsib ja ette kirjutab, lähed põrgu ja veel 10 sinu järeltulevat põlve ka.
Kus on siin armastus, mis Jumal On?!
Jumal ei karista, ei süüdista, ta lihtsalt On,läbi looduse, inimeste, ja iseenda. Minu nägemuse kohaselt inimesed ongi Jumal, sest nad loovad oma mõtetega Enda Elu. Palvetega anname tugeva jõu oma sisemisele Jumalikkusele, läbi mille rahuneb hing ja laseb mõttesoovi lahti- lahtilastud mõte toimib aga energeetilise kuulina, mis tõmbab samasuguseid asju ligi, sellepärast saabki "inimese palvetele vastuse".
Ükskord üritas mind keskeas olev venelanna, kellega käisin ühes klassis, kirikusse kutsuda, see teema kestis kuu aega, kuni ütlesin talle sõbralikult mida hinges tunnen, siis huuuuh milline pilk mind tabas:). Peale seda minuga enam ei suheldud, siis tekkis mul küsimus, et kas kirikus ei õpitagi andestama..
See oli rohkem naljaks, sest ma ei ole enda peale absoluutselt pahane, et ma ei otsi kirikust Jumalat, kuigi olen vahest käinud ikka, mulle meeldib kirikus küünlaid panna hingede jaoks.
Eks tegelikult on igaühel meist hinges oma lugu, mida me tunneme õige olevat ja mis paneb südame helisema, minul on minu pidevalt kaasaskäiv tunne, et olen Jumalaga Üks, mis teeb hingele pai.

Üks Jumal, Üks armastus, Üks Maailm.

Täna oli nii mõnus soe päev, päike paistis terve päeva ja tuju on positiivne, teen omale seda kätepealepanekut igapäevaselt ja olen ikka märganud muutusi küll. Olen rahulikum ja igast asjad, mis ennem said prauhh tähelepanu enam seda ei saa. Vot nii.
Ootan innuga Matrixi kursust, mis toimub 2 nädala pärast, tundub, et see on miski, mis 3 a oodanud, aga alles nüüd olen hingeliselt selle jaoks valmis, sest nüüd tunnen, et see läheb korda, puhtalt ja ilma kahtlemata.