Hull tunne:)

Nii ma kirjeldangi seda, täitsa hull tunne on sees. Ok, ma saan aru, et ma olen kaua sellel teel olnud ja viimased aastad on kõik viinud selleni, et võtaksin vastu selle teadmise, kes ma olen ja mida ma näen. Aga et kohe täna või homme või..no ma ei tea ei ma vist ei ole valmis. See olen mina, ma natukene kardan veel. Aga maailm on muutuses ja mina koos sellega, see on huvitav ja samas natukene hirmutav. Kuid see tuli ja mu süda pumpas vist ühe sekundiga 30 täistiiru:D
Käisin Chilliga õhturingil ja ma olin terve päeva näinud silmanurgast liikumist mööda tuba, õhtul õue minnes nägin jälle liikumist ja seekord vaatasin otsa, vaatasin tõtt musta kujuga, kellest tundsin ära meesenergia, kuid ta läks kohe, kui sai aru, et ma vist minestan kohe:) Praegu tundub see naljakas, kuid sel hetkel tundsin kõikvõimalikke tundeid. Ma ju tunnen selgelt, aga ma ei ole enda arust valmis nägema selgelt. Tegelikult olen paras jänes veel sellel põllul, kuid mu soov aidata hakkab hirmu minust lahutama.
Ehk siis varsti, ilma ajata, tuleb see, mis on minule tulla.

Mul on taas vaba nädal iseendaga tegelemiseks ja koolitükkidega muidugi ka, hommikul ärgates otsisin koera voodi kõrvalt ja siis tuli meelde, et ka tema on mujal.
Päeva alustus mediteerimisega ja koristamisega oli mõnus, põrandad said puhtaks küüritud ja ma saan seda lausa nädala nautida ennem, kui Chill tagasi oma karvadega:)
Mõnus hommikune lõdvestus ning häälestus meditatsioonide näol tehtud, jooksis peale koristamisetuhin. Põrandaid küürides jäin ennast korraks kõrvalt jälgima- seda heaolutunnet, mis on, on naljakas vaadata kõrvalt, eriti veel, kui inimene koristab. Aga ma tunnen ennast nii hästi, tunnen valgust ja armastust enda sees, et ka põrandad said oma osa naeratuse näol. Sama suur naeratus peaks nüüd püsima ka ladina keelt õppides, laisk nagu ma olen, aga koolis on eksam tulemas septembri lõpus nii, et pean õppima lihased-luud selgeks korralikult ja mitte viilima nagu aastaid tagasi massaazikoolis.
Oleks siis mõni aineõpetaja natukene oodanud oma töödega, aga ei, kõik kohe prauhh peale. Tegelikult olen ma rahul kooliga, hea on õppida ainet, mis meeldib ja mida naudin.
Mõnus on olemine, see tunne kasvab igapäevaga, sest aknad ja uksed avanevad uue hooga minu hinges ja südames.
Kohalolek siin ja praegu iseendaga on minujaoks üks suurimaid väärtusi läbi minu elu, sest mulle meeldib minu aeg ja ruum. Mõtteid on igasuguseid aga üha enam ei mõtle ma enam mõistusega vaid läbi südame, sest nii saab asjad õigeks mõelda.
Maailm on piiritu oma sügavuselt ja mina kasvan seda nägema läbi enda hingelise arengu.