Elavad ja surnud.

Olen palju juurelnud selle üle, miks mul on minu kogemused, mis on andnud mulle need teadmised, mida ma tean. Minu elus pole midagi olnud juhuslikku, kõik on väga korralikult ja viimseni läbimõeldud detail. Ma näen oma elu ühe suure puzzlena ja ma panen seda ise kokku, koos teiste energiatega minu ümber.
Olen inimeste jaoks, aitamaks leida neil oma sisemine valgus-tee iseenda juurde. Ja nende jaoks, kes kehast lahkunud, kuid jäänud maa ligi mingil põhjusel.
Ma teen seda, sest ma näen põhjust ja eelmisi elusid, olevikku ja tagajärge tegudele, mõtetele. Näen ka seda, mis paljudele hetkel veel nähtamatu- kuid minuni tuleb ainult see, mis peab ning jõuavad need, kellel vaja.
Ma olen õnnelik iseendana ja ennast tundma õppides, samas vahest panevad need kogemused ka minul suu lahti vajuma, ma õpin iga päev. Isegi, kui tundub,et midagi enam rohkemat ei tule, siis eksin ma selles põhjalikult. Kohati tundub,et ma ei ole oma teadmistega, mis tegelikult on, poolepealgi.
Ma näen surnuid, tunnen nende kohalolekut ja suudan nendega suhelda. Seda teeb ka minu õde, kuid tal on veel hirm ja puudub praegusel hetkel sügavam huvi. Seda teevad ka paljud teised, kuid kõik ei julge seda tunnistada, sest see poleks ju ühiskonna normidega sobiv.
Olen neid tundnud lapsest saati, siis ei saanud ma veel aru, mis energia see on ja sisimas oli hirm. Hirm on vahest praegugi ja pimedus mulle ei meeldi, nii,et keldritest hoian eemale:)
Hiljutine kogemus oli see, kui ma vaatasin telekat ja sealt tuli parajasti inglise saade, kus mingid inimesed käivad mõisates "kummitusi" otsimas, 2 meeskonnaliiget läks keldrisse ja ma nägin, kes seal oli. Tundsin, kuidas talle ei meeldi, et inimesed tulevad uudishimust ja pigem tundis ta vastikust nende suunas, kuid mis mind hämmastas tol hetkel oli see, et meie pilgud kohtusid- ei lugenud ei aeg, ega ruum, nii nagu ikka sellistel asjadel (kuid see oli esmakordselt minule reaalis nägemine- mitte selgelttundmine enam ja siiras hämmastus teiseltpoolt,et teda nähtakse) Meie pilgud kohtusid ja ta nägi,et ma näen teda. Ta vaatas mulle silma sisse, ning minul hakkasid pisarad kogunema ja hinge täitis mingi imelik tunne. Ma olen seda tunnet tundud 1 kord oma elus- siis, kui läbi õe vaatas mulle otsa teine hing, see oli hirmutav kuid samas ülev ning ajatu.
Ma tahtsin läbi seina tagurdada, sest mul polnud sellist asja kunagi olnud, kus aeg ja ruum ei loe suhtlemaks teiste energiatega. Ta muutus sõbralikumaks ja ütles vaid, et soovib austust, mitte uudishimu. Tundis kurbust selle üle, et teda keegi pole varem näinud ja tänas rahulikult, niisama.
Tunnistan,et see maailm on huvitav ja ootan tegelikult kannatamatult, kuhu need kogemused mind viivad, sest nagu ma tean, ma ei ole veel pooltki teada saanud, mis maailmas tegelikult toimub.