Minu tunded rakumälus ja The Healing Code

Olen teinud kõikvõimalikke teraapiaid -rännakuid endasse ja hingetasandil ka eludevahelisesse elusse, ning tagasirännakuid kaugele minevikku, olen saanud teada, kes olen.
Puhastanud ennast paljudel tasanditel negatiivsetest jälgedest, mis siiani on mõjutanud mind mingil moel. See on aidanud mind palju edasi, kuid ma olen alati teadnud, et ka lihtsamal moel saab endaga tegeleda.
Tööd on veel endaga ees, sest esile on hakanud kerkima asjad, mida ma enam ei mäletanudki ja mõeldes neile, tundsin,et pean endasse vaatama teistmoodi.
Alguses mõtlesin uuesti rännaku peale aga siis sain sisemiselt aru, et ma pean ise leidma selle tee, et end aidata ja see saab olema lihtne, sest just lihtsuses peitub võti suurema hingelise tasakaalu leidmiseks.
Esitasin inglitele küsimuse- kuidas kõige lihtsamalt puhastada selle elu negatiivsed mälestused, mis kogunenud ja mida tean olevat seotud negatiivsete tunnetega enda sees.
Kärsitusest esitasin seda küsimust vist mitu päeva järjest ja ei mingit vastust. Ühel päeval sain raamatu, mis oli tellitud ennem selle küsimuse esitamist ja ma sain enda suureks üllatuseks just selle vastuse, mida olin oodanud nii kärsitult.
Raamat enda puhastamisest, rakutasandil. See pole mingi ravimise-posimise raamat, vaid lihtne ja loogiline selgitus, kuidas negatiivsed tunded, mis inimesel elu jooksul olnud, talletuvad keha rakkudesse ja annavad terve elu jooksul tunda.
Kõikide haiguste algpunkt on stress- kogemise stress. Kui tervendada ennast sellest negatiivsest stressikogemusest, mis teatud ajahetkel oli ja talletus rakumällu, siis see stressikolde tekitatud tagajärg suuremal osal kaob.
Peale raamatu läbilugemist sain aru, et see on sama, mis B. Bays i Rännak aga palju lihtsamas variandis.
Selles raamatus õpetatkse 4 lihtsat käteasendit, kohe kui proovisin, hakkas toimuma selge muutus. Alguses oli päris naljakas, olin nagu vati sees, kohati hakkas kõrv tuikama ja ma tundsin suurt energiahoovust terves kehas-peale seda esimest korda jäin sügavalt magama. Hommikul kordasin ja terve päeva oli tunne, et olen nagu rahusti mõju all. Minul on minu usk, sest ma tean, et kõik toimib energiatasandil ja me olemegi energia. Usk on siinkohal võimas vallandaja, usk sellesse, et keha tervis on tegelikult hinge tervis. Ja läbi hingelise tasakaalu leiab ka füüsiline kest tervenemise. Neid käteasendeid saab ka teiste peal kasutada sama lihtsalt kui endal, nii, et lihtsustagem enda praegust elu läbi palve ja 4 käteasendi.
Teel sügavamale iseendas leides lihtsamad lahendusi enda ning teiste tasakaalustamiseks.
Armastus ja Tänu.

Hull tunne:)

Nii ma kirjeldangi seda, täitsa hull tunne on sees. Ok, ma saan aru, et ma olen kaua sellel teel olnud ja viimased aastad on kõik viinud selleni, et võtaksin vastu selle teadmise, kes ma olen ja mida ma näen. Aga et kohe täna või homme või..no ma ei tea ei ma vist ei ole valmis. See olen mina, ma natukene kardan veel. Aga maailm on muutuses ja mina koos sellega, see on huvitav ja samas natukene hirmutav. Kuid see tuli ja mu süda pumpas vist ühe sekundiga 30 täistiiru:D
Käisin Chilliga õhturingil ja ma olin terve päeva näinud silmanurgast liikumist mööda tuba, õhtul õue minnes nägin jälle liikumist ja seekord vaatasin otsa, vaatasin tõtt musta kujuga, kellest tundsin ära meesenergia, kuid ta läks kohe, kui sai aru, et ma vist minestan kohe:) Praegu tundub see naljakas, kuid sel hetkel tundsin kõikvõimalikke tundeid. Ma ju tunnen selgelt, aga ma ei ole enda arust valmis nägema selgelt. Tegelikult olen paras jänes veel sellel põllul, kuid mu soov aidata hakkab hirmu minust lahutama.
Ehk siis varsti, ilma ajata, tuleb see, mis on minule tulla.

Mul on taas vaba nädal iseendaga tegelemiseks ja koolitükkidega muidugi ka, hommikul ärgates otsisin koera voodi kõrvalt ja siis tuli meelde, et ka tema on mujal.
Päeva alustus mediteerimisega ja koristamisega oli mõnus, põrandad said puhtaks küüritud ja ma saan seda lausa nädala nautida ennem, kui Chill tagasi oma karvadega:)
Mõnus hommikune lõdvestus ning häälestus meditatsioonide näol tehtud, jooksis peale koristamisetuhin. Põrandaid küürides jäin ennast korraks kõrvalt jälgima- seda heaolutunnet, mis on, on naljakas vaadata kõrvalt, eriti veel, kui inimene koristab. Aga ma tunnen ennast nii hästi, tunnen valgust ja armastust enda sees, et ka põrandad said oma osa naeratuse näol. Sama suur naeratus peaks nüüd püsima ka ladina keelt õppides, laisk nagu ma olen, aga koolis on eksam tulemas septembri lõpus nii, et pean õppima lihased-luud selgeks korralikult ja mitte viilima nagu aastaid tagasi massaazikoolis.
Oleks siis mõni aineõpetaja natukene oodanud oma töödega, aga ei, kõik kohe prauhh peale. Tegelikult olen ma rahul kooliga, hea on õppida ainet, mis meeldib ja mida naudin.
Mõnus on olemine, see tunne kasvab igapäevaga, sest aknad ja uksed avanevad uue hooga minu hinges ja südames.
Kohalolek siin ja praegu iseendaga on minujaoks üks suurimaid väärtusi läbi minu elu, sest mulle meeldib minu aeg ja ruum. Mõtteid on igasuguseid aga üha enam ei mõtle ma enam mõistusega vaid läbi südame, sest nii saab asjad õigeks mõelda.
Maailm on piiritu oma sügavuselt ja mina kasvan seda nägema läbi enda hingelise arengu.

Toit.

Igapäevaga jõuab mulle üha enam kohale, kui tähtis on söök meie elus.
Olen juba aastaid kasutanud kodus ökoloogiliselt puhtaid puhastusvahendeid ja kehahooldust, pesnud pesu geeliga, millel pole jamasid sees ja kõik, mis kodus leidub on bioloogiliselt hajuv ega tekita saastatust looduses.
Ma pole pööranud sama erilist tähelepanu toitumisele (ainuke asi,mida juba aastaid tagasi tegin oli see, et rafineeritud soola, suhkru, õli ja jahu vahetasin välja rafineerimata toodete vastu), sest kasvades kodus lapsena, siis ei pööratud ka selle tervislikkusele eriti suurt rõhku. Praegu, olles enda "ärkamise" teel on asjad muutumas. Tunnen, kuidas keha reageerib erinevatele toiduainetele ning keemiale, mis toidu sees.
Kõige suurem äratundmine tuli selle aasta jaanipäeval, kui peale nädalast lihasöömist oli nägu põletikulisi punne täis.
Ma olen teadlikult juba aasta vaadanud E621 vabu tooteid, kuid Eestis olles läks see meelest ja sõin vabalt, tagajärge ei pidanud kaua ootama, kehas oli vastik olla. Ka rämpstoidule ei keera ma veel praegugi vahest selga, kuid seda süües hakkab keha juba ise protsestima või on see lihtsalt minu kuues meel:)
Poes läheb mul rohkem aega, kui varasemalt, sest loen koostisosi ja ostan võimalikult palju tooteid, mis on öko.
Kui vaid inimesed teaks, kui palju nad endale konkreetselt keemiat lisaainete ja mürkide(mida peale pritsitakse puuviljadele ja juurviljadele) näol sisse söövad, kurb on- me teeme ennast oma toitumisega ise haigeks, toit ON meie kehale ravim ja mürk, oleneb sellest, mida süüa ja juua. See kõik algab kodust, lapse toitumisharjumused lähevad edasi täiskasvanuikka ja sealt omadele lastele, sellepärast ongi vajalik juba varajasest east õpetada, et keha on meie tempel, mille eest peab kvaliteetse toiduga hoolt kandma.
Ravimifirmad jääksid omadega miinustesse, kui kõik hakkaks rohkem tähelepanu pöörama toidule ja sealjuures mahepõllumajandus saaks jalad alla, see on see, mida vaja terve tuleviku jaoks.
Tänasest otsustasin öelda head aega kohvile -ma kunagi olnud väga kirglik kohvijooja, kuigi hommikuti on ta olnud toredaks kaaslaseks. Viimastel päevadel olen hommikuti keefiri jooma hakanud ja mõnusam on, samas kohvi on mul alati kodus olemas, sest kasutan seda valuvaigisti asemel, kui pea valutab.
Kuulan oma keha ning samm sammu järgi vähendan tema jaoks ebavajalikke aineid. Lapsele ma ei pressi peale, kui ta ei taha ja annan talle rohelist juurde vitamiini vormis, mitte igapäevaselt, kuid siis, kui ta pole üldse juurvilju või puuvilju söönud, nii ka ise, eriti talvel. Õnneks on tänapäeval valik suurem, mis puudutab ökoloogiliselt puhtaid toidulisandeid, mis ei sisalda ebavajalikke aineid meie kehale.
Kõik peab olema tasakaalus, kui kehal on hea on ka hingel hea. Pea on selgem ja hingeline kasvulava konkreetsem, sest keha ei pea tegema ülemäärast tööd, et ennast koormast vabastada, vaid saab koos mõistusega hingelist poolt rohkem toetada.

http://seemnemaailm.ee/articles/index.php?mark=5&vote=5

http://www.ceet.ee/y/z0zNEWSy450.html?PHPSESSID=459ca931061bfdfae1b0a2380064569f

http://looduselu.onepagefree.com/?id=3762&onepagefree=99d8d78af9d896aa4cf858480419a7af

http://www.zoomfoto.ee/suhkur_1.html

http://www.teaduselust.ee/taimetoitlusest.html#1

14.10.2011 Ma joon kohvi edasi, päevas läheb üks tass umbes..no ette ruttasin selle pole sõltuvus jutuga vist:D

Elavad ja surnud.

Olen palju juurelnud selle üle, miks mul on minu kogemused, mis on andnud mulle need teadmised, mida ma tean. Minu elus pole midagi olnud juhuslikku, kõik on väga korralikult ja viimseni läbimõeldud detail. Ma näen oma elu ühe suure puzzlena ja ma panen seda ise kokku, koos teiste energiatega minu ümber.
Olen inimeste jaoks, aitamaks leida neil oma sisemine valgus-tee iseenda juurde. Ja nende jaoks, kes kehast lahkunud, kuid jäänud maa ligi mingil põhjusel.
Ma teen seda, sest ma näen põhjust ja eelmisi elusid, olevikku ja tagajärge tegudele, mõtetele. Näen ka seda, mis paljudele hetkel veel nähtamatu- kuid minuni tuleb ainult see, mis peab ning jõuavad need, kellel vaja.
Ma olen õnnelik iseendana ja ennast tundma õppides, samas vahest panevad need kogemused ka minul suu lahti vajuma, ma õpin iga päev. Isegi, kui tundub,et midagi enam rohkemat ei tule, siis eksin ma selles põhjalikult. Kohati tundub,et ma ei ole oma teadmistega, mis tegelikult on, poolepealgi.
Ma näen surnuid, tunnen nende kohalolekut ja suudan nendega suhelda. Seda teeb ka minu õde, kuid tal on veel hirm ja puudub praegusel hetkel sügavam huvi. Seda teevad ka paljud teised, kuid kõik ei julge seda tunnistada, sest see poleks ju ühiskonna normidega sobiv.
Olen neid tundnud lapsest saati, siis ei saanud ma veel aru, mis energia see on ja sisimas oli hirm. Hirm on vahest praegugi ja pimedus mulle ei meeldi, nii,et keldritest hoian eemale:)
Hiljutine kogemus oli see, kui ma vaatasin telekat ja sealt tuli parajasti inglise saade, kus mingid inimesed käivad mõisates "kummitusi" otsimas, 2 meeskonnaliiget läks keldrisse ja ma nägin, kes seal oli. Tundsin, kuidas talle ei meeldi, et inimesed tulevad uudishimust ja pigem tundis ta vastikust nende suunas, kuid mis mind hämmastas tol hetkel oli see, et meie pilgud kohtusid- ei lugenud ei aeg, ega ruum, nii nagu ikka sellistel asjadel (kuid see oli esmakordselt minule reaalis nägemine- mitte selgelttundmine enam ja siiras hämmastus teiseltpoolt,et teda nähtakse) Meie pilgud kohtusid ja ta nägi,et ma näen teda. Ta vaatas mulle silma sisse, ning minul hakkasid pisarad kogunema ja hinge täitis mingi imelik tunne. Ma olen seda tunnet tundud 1 kord oma elus- siis, kui läbi õe vaatas mulle otsa teine hing, see oli hirmutav kuid samas ülev ning ajatu.
Ma tahtsin läbi seina tagurdada, sest mul polnud sellist asja kunagi olnud, kus aeg ja ruum ei loe suhtlemaks teiste energiatega. Ta muutus sõbralikumaks ja ütles vaid, et soovib austust, mitte uudishimu. Tundis kurbust selle üle, et teda keegi pole varem näinud ja tänas rahulikult, niisama.
Tunnistan,et see maailm on huvitav ja ootan tegelikult kannatamatult, kuhu need kogemused mind viivad, sest nagu ma tean, ma ei ole veel pooltki teada saanud, mis maailmas tegelikult toimub.