Tänulikkuses.

Ei ole minujaoks olnud valusamat valu kogemust, kui armastatud inimese leidmist, kes kehast lahkunud.
See kogemus vöttis mu jalad alt ja keeras köik peapeale.

Sellest on nyydseks möödunud 4 kuud ja inimlik leinaprotsess kestab siiani, kuid on juba rahulikum. Olen suutnud tagantjärgi analyysides endale pildi kokku panna körgemas plaanis, miks terve see aasta oli minule ja temale vajalik, olla koos ja just selliselt nagu köik oli.
Olen igavesti tänulik kogu minu armastuses tema ja elu vastu, sest ta oli minule nii suureks öpetajaks sellel praegusel teel.
Surma möiste on mulle alati olnud illusoorne ja mul on puudunud igasugu tunded seoses surmaga, sest minujaoks seda lihtalt pole. Surm on kojuminek ja nii on, kuni elu veeretas mulle eksami, kas ma reaalselt ka aru saan, mida ma tunnen surma kohta.

Algus oli minujaoks kohutav, ma ei saanud aru, kuidas vöib see nii illusoorne hetk nii kuradi valus olla, sest ma ahmisin öhku, et öhk kopsudesse jöuaks, mul oli nii valus, ma karjusin ja nutsin pörandal kägaras olles, ma olin täis enesesyydistamist ja enesehaletsemist, vihahooge ja raevu..miks mina?
Terve septembrikuu olin apaatsena kodus yksi peale tööd ja lihtsalt olin, köige kohutavamatel sekunditel palusin köike, ka seda, et saaksin ise löpetada selle maise kogemuse, ma olin väsinud. Väsinud ja mul oli valus.

Valusamate hetkede köige imeliseim kogemus oli see, et tundsin reaalselt tema lähedust ja armastust, tundsin tema puudutusi ja öiseid kaisushoidmisi.
Kogu selle köige valusama protsessi tegi ta koos minuga kaasa, selleks, et minul kergem oleks. Sain tema peale karjuda, temaga rääkida ja olla. Olgugi, et ta ei olnud enam fyysilise kehana minu körval, tundsin teda samamoodi ja tunnen siiani, kui mul tekib möni nörgem hetk ja ma tunnen kohtutavat igatsust, ma lihtsalt ei näe teda.
Praeguseks hetkeks olen teinud läbi väga palju andestamist ja mul on palju parem, kaevusin raamatutesse ja leidsin enda jaoks väga head kirjutised elust peale "surma" eriti need , mis kirjutatud James van Praaghi poolt.
Lugesin tunde, päevi ja ahmisin uuesti endasse neid teadmisi, mis mul olid juba lapsena, lihtsalt läbi oma inimliku valu olin selle körvale heitnud kogu oma enesehaletsuses.

Minu inimlikult valus kogemus andis mulle veel tugevama öppetunni, et me oleme igavikulised, me ei sure tegelikult kunagi, me tuleme siia ylesannetega ja lahkume, kui need on tehtud.
Köik on paigas, hinge vaba valik muudab kyll mingeid asju aga suures plaanis on enamik asju paika pandud, ennem kui me synnime ja seda meie endi poolt.
See protsess on ikka väga pöhjalik ja meie väike inimpea ei saa hetkel veel möistma neid asju, mida meie suur hing soovib öppida ja miks me peame kogema inimlikult nii valusaid emotsioone.. me tuleme öppima armastust, armastust enda ja teiste vastu, liigume läbi valu oma sydame juurde vöi teistmoodi valides sellest eemale.

Me ei jää kunagi kellestki ilma, me jääme alatiseks kokku ja käime siin elu/emotsioonide koolis, kuni öppetunnid öpitud. Kel pooleli, see jätakab uues ringis, uues kehas.
Me kohtume alati uuesti. Surm on yhiskonna illusioon, et miski on löplik..see on köigest vaid valus enesehaletsuse/hyljatuse hetk meie igavikulises arengus -Kuni oleme teadlikumad, see on minu kogemus.

Ma olen önnelik ja tänulik, et oled mu körval T.

Ära iial ytle iial..järg

Minu esmakordne ära iial ytle iial postitus oli vale önnepurse sygavama kukkumise eel auku, emotsiooniderikas pool aastat oli alles ees, kus mind söna otseses möttes murti pala haaval maha, hävitati kogu minu eneseteadmine iseendast ja pandi otsa vaatama oma sygavaimale enesevihkamisele.
Aprilli algusest siiamaani kestis minu suhe siiani köige tugevama öpetajaga minu teel, andestades, paludes, ennasthävitades.
Täna teda enam ei ole ja mina nutan, sest ta otsustas hingena mind löplikult jätta. Minul on tykk kyljest rebitud ja tunnen, et olen nagu vöörutusravis, nutan, karjun, räägin, olen nagu pilves kohati.
Egoismi valu on nii suur, et selleks, et kehal mitte nii valus oleks, pean end kägarasse tömbama vahepeal.
Ma ei tea kas suudaksin yldse kedagi nii siin maailmas armastada, et tema lahkudes, lihtsalt teaksin ka inimlikult, et ta läks köigest koju..minu hing teab seda, kuid keha kisub valust köverasse.

Leinaprotsess on meeletu sygavik, köik ytlemata sönad, viimane kallistus..tahaksin veelkord seda köike temaga kogeda.
Ma tunnen hinge enda körval, tunnen sinu lohutust, kuid enesekeskse sooviga sinu fyysilist lähedust tunda, vaigistan enda hingeteadmise päevas mitmeteks kordadeks.
Ma olen täis seinast seina emotsioone. Terve see aasta on olnud nagu karussell, oma tohutute töusude ja möönadega, inimlik soov olla hoitud, armastades ja olla armastatud..vaade kaugemale tulevikku, yhel päeval luues teisel päeval hävitades.
Peas ketrab koguaeg seda viimast kuud, mis meil oli ja köik, mis sel hetkel väljaöelduna tundus kummaline ja ebareaalne, sai yhel päeval tugevaks reaalsuseks.
Sa lihtsalt läksid ja nyyd tunnen, et teadsid, et lähed.
Meie suhte intensiivne kulg, mis oli meie mölema peegel yksteise ees ja sees, tuues välja köik, mis vajas tervenemist.
Nii ootamatult, kui see suhe alguse sai meie vahel, sama ootmatult ka löppes..minnes järgmisele tasandile energeetilises plaanis.

Sa suutsid tuua minus välja kogu selle sygavale peidetud enesevihkamise minu sees minu enda vastu, ma olen sulle väga tänulik.
Läbi sinu öppisin ma ennast hindama ja armastama, sinu körval oli minu sisemine areng inimesena meeletu. Olid ja oled minu valgus, mis löhustas selle musta mustri minu sees.
Sa olid ainukesena vöimeline selle välja tooma.

Ma tean läbi nende pisarate, et mul on ÿks tugev Kaitseingel alati seljataga ja me kohtume, kui ka minu tee siin fyysilises kehas on läbi. Ma tean, et oled minuga yhest hingeperekonnast, sest selliseid öppetunde annavad vaid köige lähedasemad hinged.

The Afterlife Of Billy Fingers ja Energy Oracle Crads

Olen suur lugeja ja loen alati huviga mõnda raamatut, eriti veel, mis puudutab kirjanikke, kes suhtlevad surnutega. See raamat hakkas silma FB lehel, keegi oli vajutanud like ja kuidagi ta mulle ette jäi, igatahes tundus huvitav ja ma tellisin selle ära.
Nädal hiljem siis oli käes ja hakkasin lugema, algus oli igav kuidagi aga mida lehekülg edasi seda tugevam energia hakkas raamatust voolama, sõna otseses mõttes oli see puhas armastus, mis sealt minusse valgus. See oli universaalne vabadus, armastus ja jõud, mis kaasnes selle vooluga pani mu keha värisema, see energia oli nii puhas ja kõrge, et hakkas momentaalselt minu kehas tööd tegema ja seda puhastama.
Pisarad voolasid ja südamekeskus avanes, tundsin armastust kõige ja kõigi vastu. Ei, see pole pisarakiskuja raamat tavalises mõttes, vaid sõna otseses mõttes tohutu energeetiline puhastaja ja avaja. Raamat iseenesest on kerge lugeda, minujaoks tavaline (ma tean, et selline infovahetus on olemas) venna ja surnud õe suhtlus, lihtsalt see energia ja info, mis sealt tulvab on nii võimas, et võttis mu paariks päevaks täitsa läbi.
Kirjaniku vend räägib õele oma protsessist peale füüsiliset kehast lahkumist ehk siis surma ja viib lugeja läbi erinevate etappide, mis toimuvad tema energeetilises kehas.

Uus kaardipakk minu elus on Oraakli Energia kaardid, kui otse tõlkida vist..ikka ei harju ma ära, kui tõeselt kaardipakid näitavad, vastavalt minu elus toimuvatele sündmustele ja nii täpselt, et kui ma tahan mingit teist vastust mingi teise paki käest, tuleb sealt vähekene noomivam kaart..a la, et iga kord erinevalt sama asja küsida pole ka nüüd mõtet :) Nende kaartidega on väga hea vaadata, mis energia mingit situatsiooni või inimest ümbritseb, mõnus käes hoida ja segada, plussiks on muidugi väga ilusad pildid kaartide peal. Pakiga kaasas käiv väikene seletusraamat seletab kaardi ilusti lahti, kes veel päris oma intuitsiooni ei usalda ja iga kaardi seletuse juures on ka vastav affirmatsioon.

Inglid minu elus.

Viimasel ajal olen olnud siin ja ei kuskil, peale varakevadist (2013) Inglireiki 1&2 nädalavahetust hakkasin tundma, et mind ei olegi olemas ja samas mind on kõikjal.
Kummaline tunne ja veel kummalisem oli olla, kõnniks nagu maapinnast kõrgemal, kuid samas veel tiivad ei kandnud.
Esimene Inglireiki nädalavahetus oli omaette kogemus, õhk oli grupis energiast paks, kõik elasid muutuseid üle ja ümber, avanemine ja puhastumine vanast.
Mida rohkem ja sügavamale, seda tasasem ja vaiksem, arenes oskus kuulata ennast ja teisi.
Kui esimest korda kuulsin Inglireikist, mõtlesin ise ka, et huvitav, ma teen reikit ja Inglid on minu elus iga päev, mis on siis Inglireikis nii testsugune.
Peale algkursust tundisn soovi osaleda ka jätkukursusel ja see oli ilus algus millegile uuele ja puhtamale iseenda sees. Reikis vahendab inimene universaalenergiat siis Inglireikis on inimene lihtsalt puhas kanal ja ei tee mitte midagi muud, peale püha ruumi hoidmise..inglid teevad kogu "töö".
Seda saab kasutada igal ajal ja igal pool, läbi selle puhastud ka ise ja maailm sinu sees.
Aasta hiljem tunnen südames, et energeetiline usaldus minu südame ja puhta inglireiki vahel on tugevam, kui enne ning seda on tunda kõikides minu tegemistes.
Viimased aastad on toimunud minu jaoks kõik väga intensiivselt, selline tunne on kohati, et see on ettevalmistus millegi jaoks, kuid samas- see oli minu enda palve, et saaksin oma õppetunnid kiirelt tehtud. Ma ei jaksa neid valusaid asju hajutatult õppida, tuleb prauh ära ja asi korras..minu jaoks umbes sama, mis ma ei kannata hambaarsti ukse taga istumist ja ootamist, samal ajal kuulates kuidas puur teise inimese suus ebameeldivat häält teeb.
Vaimne kasv minujaoks ei tähenda ainult kursustel käimist ega vastava kirjanduse lugemist, vaimne kasv minujaoks on oma emotsioonide, sõnade ja mineviku läbitöötamine.
Ja see on valus olnud, vahest olen põrandal pikali olnud ja ulgunud, sest seest rebib ja keerutab..selles hetkes unustan kõik, mida vaimsusest tean ja vahest on tahtmine alla anda, selles hetkes olen lihtsalt hinganud ja palunud.
Olen nüüd õnneks piisavalt mugav olnud ja aru saanud, et ma ei peagi selle kõigega üksi hakkama saama, vaid palun abi väljaspool ennast. On inimesi, on nende kogemusi ja on teisi energiaid keda endale appi paluda, iseasi muidugi kas kohe neid kuulata oskan, tavaliselt võtab aega, ennem, kui see teadmine- miks millegi jaoks on, alateadvusesse jõuab. Kuid imeline kogemus on see, kui ma lõpuks aru saan, et ahah, see on minu elus nüüd selleks, et ma saaksin aru a la miks keegi minuga teistmoodi käitus, kui ma ootasin. Ja kui ma räägin inglitest, siis ei mõtle ma ainult valgusolenditest, kes paljudele silmaga hoomamatud, vaid kõikidest inimestest kellega minu tee ristub.
Läbi erinevate valikute ja õpetajate oma elus tean ma ühte kindlalt, ma olen tugev ja ma mäletan üha rohkem, kes ma tegelikult olen.

Ära iial, ytle iial.

Olen alati imestunud olnud, et naised keerulises suhtes olles lasevad endaga halvasti käituda, oli ju mu ema üks neist naistest, kes lasi end halvasti kohelda ja ma polnud kunagi sellest aru saanud. Väljendasin seda alati sõnades..mitte enam.
Elu tõi mulle konkreetse õppetunni suhte näol, kus olin mina see, kes "kannatas" (isiklik valik, sest tunnen armastust ja soovisin, et inimene muutub läbi armastuse.) Ta on minu hingesugulane, kuid tuli õpetama hoopis mind ennast armastama ning aru saama, kui tähtis on eelkõige end armastada ja endast lugu pidada.
Esimesed paar kuud olin armunud ja "kannatasin" kõik vihapursked ja ebameeldivad sõnad välja, muidugi ma tajusin, et tegu on psühholoogilise vägivallaga kuid ootasin läbi oma egosoovi, et ta muutub.
No võin öelda, et minu armastus seda ei teinud ja roosad prillid läksid eest, mis siis, et igakord vabandust paluti..andsin ja naiivselt lootsin.
Õppisin enda eest seisma läbi rahu ja armastuse enda vastu. Alguses lasin sellel kõigel endaga toimuda nii, et üks osa minust karjus - teine osa minust ootas, et küll kõik paremaks läheb ignoreerides selgeid märke ja lähedaste inimeste nägemusi..paremaks ei läinud, siin maailmas kõige valusamad õppetunnid ongi armastusega seotud.
Sain aru, et mina ei lase endaga nii käituda, mis siis, et armastan. Mina loon oma elu ise ja negatiivsed valikud loon ka ise.
Ma lasin vabaks, vabaks andes kasvasin läbi pisarate ja valu. Mul oli jah valus, kuid valusam oleks lõppkokkuvõttes taluda neid alandusi, karjumist ja valetamisi.
Mitte kunagi enam ei ütle ma läbi sõnade ega tunnete, et ma ei saa millestki aru, see, kuidas mu sõnad materialiseeruvad on päris hirmutav, a peaks hakkama lotovõitu endale materialiseerima :)
Ma tunnen südames tänulikkust ka selle suhte eest, sest see õppetund oli väga tugev ja ju siis ennem, kui sündisin, oli kokkulepe selle inimesega olemas, et ta tuleb ja õpetab mind, kuidas ennast armastada ja enda eest seista.
Kõige selle kõrval tunnen ometigi nii suurt armastust ja tänutunnet kogu maailma vastu- tunnen, et käin maapinnast kõrgemal ja elu on ilus. Tean ju südames, et olen armastatud ja hoitud.
Pean tunnistama ka, et see kogemus on hea, sest tean austada naisi, kes oma südamearmastuses loodavad ja soovivad, et teine muutub.
Armastus on imeline ja meie, inimesed oleme imelised-kannatlikkus on nagu kumm, ainult, et liiga pingule ei maksa seda kummi tõmmata, saab laksu vastu nägu ära küll. See oli minu elu valus kiirkursus suhte näol, mis mõnel võtab aastaid/kümneid.
Nüüd olen valmis selle selja taha jätma ja tänulikkusega edasi minema, vana energia on murtud ja uus, tugevam mina läbi selle sündinud.

Progress.

Armastuse õppetund.

Kas saab enam sügavamale..see on olnud minu küsimus juba viimased 5 aastat eneseleidmise teel, iga kord pean tagasivaates tunnistama, et saab küll. Oleks nagu piisavalt juba endaga tegelenud ja olen oodanud lõpppeatust, seda võibki vist inimesekehas ootama jääda..teine variant on see, et lahkun maisest kehast, kui tunnid läbi ja pole midagi enam vaja. Seda ka nagu ei soovi, mulle meeldib minu elu ja minu kogemused. Lihtsalt inimesena ja naisena on kohati nii kuradi raske oma mees ja naisenergiat tasakaalu saada ning neid seal hoida.
Tasakaal my ass, lõppude lõpuks tuligi välja hoopis, et ma olen alati kartnud armastada. Olen endale südame ümber lapsena ehitanud müüri, sest inimesed, kes oleks pidanud mind armastama, jätsid mu lapsena üksinda.
Terve lapsepõlve olin üksi ja see üksindus on ehk siianigi alles, kus tean, et saan ise hakkama..
Minu selle elu õppetund iseendale, suurim võimalik, on õppida armastama. Ja seda just mehe-naise vahelises armastuses, õppida usaldama ja olla naise rollis, olla looja, olla see soojus..mis toidab meespoolt, pannes meest mehena tundma.
Usaldada teist on minujaoks kõige suurem takistus tingimusteta armastuses, sest peale selle, et lapsena kõik isaenergiat kandvat isikud minujaoks minust eemale läksid olen ka mehe-naise suhetes korralikke lakse saanud, kuid ma tean, et iga uus suhe, mida ma oma ellu lasknud olen on mind hästi õpetanud. Vähemalt niipalju on olnud kasu nendest laksudest ja hingelisest teekonnast, et oskan end kõrvalt jälgida ja uude suhtesse vanade mustrit edasi ei kanna. Vaatan end kõrvalt ja tajun ära, kui mingi jama minus üles kerkib, mis tegelikult on vana suhte jäänuk..lihtsalt kuna meie keha on talletanud selle valu, siis mingi tervenemine peab ju toimuma, et keha saaks vabastada selle valu, mis kunagi temasse tuli.
Armastuse teema tabas mind alles hiljuti, kui keha hakkas ühte mälestust üles viskama- lapsepõlves veetsin palju aega maal, kus olin hoitud ja armastatud vanaonu poolt, kelle lapsena olin võtnud endale isa rolli täitvaks inimeseks ja minu süda oli alati täidetud armatuse ja õnnetundega, teadsin, et olen hoitud, armastatud ja kaitstud. Ootasin teda tunde koju, vaatasin kaugusesse tee peale, kuni nägin teda rattaga mööda teed tulemas ja jooksin õhinaga vastu.
Ühel päeval ta läks ja enam ei tulnud..matused..ja tagatoas magades nägin järsku, kuidas ta minu voodiservale istub, ehmatasin kangeks..ta oli ju surnud.
Lapsena ma ei saanud enam midagi aru ja tagatoas ma kartsin magada, sest ta oli koguaeg seal minuga. Minu Enese teadmata hoidis ta mind teiselt poolt samamoodi nagu ta seda füüsilises kehas tegi kuid Minu lapsesüda sulgus usaldusele ja armastusele, sest peale tema oli mind juba emakõhus hüljanud ka bioloogiline isa. Ühesõnaga sees on täielik pudru ja kapsad, peale selle, kui aru sain, et ma tegelikult polegi oma südant avanud.
Ma olen armastanud, kuid see on olnud pinnapealne virvendus sellest tingimusteta armastuse tundest mehe ja naise vahel, sest ma olen alati osanud alla anda, lastes taas pettumustel meeste osas enda kehasse ja hinge hiilida. Tervenedes nii paljudest mälestustest ja minevikust, olen kindel, et minu süda on avanemas sügavale, usalduslikule ja intiimsele suhtele, sest see tegelikult ongi minu südame soov.
Ma armastan ennast ja olen õnnelik, lihtsalt mu süda oskab mind kaitsta lapsepõlves kogetud meesenergiate hülgamiste ja pettumuste ees. Õnneks on minu ümber nii nii palju armastust, et lihtsalt teadvustades ja kirjutades olen juba paranemise teel..kui alustasin seda postitust, oli hingata raske ja keskel kiskus pisaraid siis lõppu kirjutan juba naeratusega, sest tegelikult on mul kõik väga hästi.
Ma olen hoitud ja armastatud.

The Miracle Prayer

I open my heart wide to receive the Love of the Source.
As I receive Sources Love as universal supply, all my affairs are healed.
I realize and accept the healing power of the Universe as Love and allow the healing power
that is Love to penetrate my life.
I readily accept the healing power of Love in my life, and know that as love, Source is my limitless and
abundant supply made manifest.
I feel the outpouring of Sources Love in my body and mind.
I feel Sources 100% pure and powerful love in my affairs and I know, everything is well.