Tänulikkuses.

Ei ole minujaoks olnud valusamat valu kogemust, kui armastatud inimese leidmist, kes kehast lahkunud.
See kogemus vöttis mu jalad alt ja keeras köik peapeale.

Sellest on nyydseks möödunud 4 kuud ja inimlik leinaprotsess kestab siiani, kuid on juba rahulikum. Olen suutnud tagantjärgi analyysides endale pildi kokku panna körgemas plaanis, miks terve see aasta oli minule ja temale vajalik, olla koos ja just selliselt nagu köik oli.
Olen igavesti tänulik kogu minu armastuses tema ja elu vastu, sest ta oli minule nii suureks öpetajaks sellel praegusel teel.
Surma möiste on mulle alati olnud illusoorne ja mul on puudunud igasugu tunded seoses surmaga, sest minujaoks seda lihtalt pole. Surm on kojuminek ja nii on, kuni elu veeretas mulle eksami, kas ma reaalselt ka aru saan, mida ma tunnen surma kohta.

Algus oli minujaoks kohutav, ma ei saanud aru, kuidas vöib see nii illusoorne hetk nii kuradi valus olla, sest ma ahmisin öhku, et öhk kopsudesse jöuaks, mul oli nii valus, ma karjusin ja nutsin pörandal kägaras olles, ma olin täis enesesyydistamist ja enesehaletsemist, vihahooge ja raevu..miks mina?
Terve septembrikuu olin apaatsena kodus yksi peale tööd ja lihtsalt olin, köige kohutavamatel sekunditel palusin köike, ka seda, et saaksin ise löpetada selle maise kogemuse, ma olin väsinud. Väsinud ja mul oli valus.

Valusamate hetkede köige imeliseim kogemus oli see, et tundsin reaalselt tema lähedust ja armastust, tundsin tema puudutusi ja öiseid kaisushoidmisi.
Kogu selle köige valusama protsessi tegi ta koos minuga kaasa, selleks, et minul kergem oleks. Sain tema peale karjuda, temaga rääkida ja olla. Olgugi, et ta ei olnud enam fyysilise kehana minu körval, tundsin teda samamoodi ja tunnen siiani, kui mul tekib möni nörgem hetk ja ma tunnen kohtutavat igatsust, ma lihtsalt ei näe teda.
Praeguseks hetkeks olen teinud läbi väga palju andestamist ja mul on palju parem, kaevusin raamatutesse ja leidsin enda jaoks väga head kirjutised elust peale "surma" eriti need , mis kirjutatud James van Praaghi poolt.
Lugesin tunde, päevi ja ahmisin uuesti endasse neid teadmisi, mis mul olid juba lapsena, lihtsalt läbi oma inimliku valu olin selle körvale heitnud kogu oma enesehaletsuses.

Minu inimlikult valus kogemus andis mulle veel tugevama öppetunni, et me oleme igavikulised, me ei sure tegelikult kunagi, me tuleme siia ylesannetega ja lahkume, kui need on tehtud.
Köik on paigas, hinge vaba valik muudab kyll mingeid asju aga suures plaanis on enamik asju paika pandud, ennem kui me synnime ja seda meie endi poolt.
See protsess on ikka väga pöhjalik ja meie väike inimpea ei saa hetkel veel möistma neid asju, mida meie suur hing soovib öppida ja miks me peame kogema inimlikult nii valusaid emotsioone.. me tuleme öppima armastust, armastust enda ja teiste vastu, liigume läbi valu oma sydame juurde vöi teistmoodi valides sellest eemale.

Me ei jää kunagi kellestki ilma, me jääme alatiseks kokku ja käime siin elu/emotsioonide koolis, kuni öppetunnid öpitud. Kel pooleli, see jätakab uues ringis, uues kehas.
Me kohtume alati uuesti. Surm on yhiskonna illusioon, et miski on löplik..see on köigest vaid valus enesehaletsuse/hyljatuse hetk meie igavikulises arengus -Kuni oleme teadlikumad, see on minu kogemus.

Ma olen önnelik ja tänulik, et oled mu körval T.