Armastuse õppetund.

Kas saab enam sügavamale..see on olnud minu küsimus juba viimased 5 aastat eneseleidmise teel, iga kord pean tagasivaates tunnistama, et saab küll. Oleks nagu piisavalt juba endaga tegelenud ja olen oodanud lõpppeatust, seda võibki vist inimesekehas ootama jääda..teine variant on see, et lahkun maisest kehast, kui tunnid läbi ja pole midagi enam vaja. Seda ka nagu ei soovi, mulle meeldib minu elu ja minu kogemused. Lihtsalt inimesena ja naisena on kohati nii kuradi raske oma mees ja naisenergiat tasakaalu saada ning neid seal hoida.
Tasakaal my ass, lõppude lõpuks tuligi välja hoopis, et ma olen alati kartnud armastada. Olen endale südame ümber lapsena ehitanud müüri, sest inimesed, kes oleks pidanud mind armastama, jätsid mu lapsena üksinda.
Terve lapsepõlve olin üksi ja see üksindus on ehk siianigi alles, kus tean, et saan ise hakkama..
Minu selle elu õppetund iseendale, suurim võimalik, on õppida armastama. Ja seda just mehe-naise vahelises armastuses, õppida usaldama ja olla naise rollis, olla looja, olla see soojus..mis toidab meespoolt, pannes meest mehena tundma.
Usaldada teist on minujaoks kõige suurem takistus tingimusteta armastuses, sest peale selle, et lapsena kõik isaenergiat kandvat isikud minujaoks minust eemale läksid olen ka mehe-naise suhetes korralikke lakse saanud, kuid ma tean, et iga uus suhe, mida ma oma ellu lasknud olen on mind hästi õpetanud. Vähemalt niipalju on olnud kasu nendest laksudest ja hingelisest teekonnast, et oskan end kõrvalt jälgida ja uude suhtesse vanade mustrit edasi ei kanna. Vaatan end kõrvalt ja tajun ära, kui mingi jama minus üles kerkib, mis tegelikult on vana suhte jäänuk..lihtsalt kuna meie keha on talletanud selle valu, siis mingi tervenemine peab ju toimuma, et keha saaks vabastada selle valu, mis kunagi temasse tuli.
Armastuse teema tabas mind alles hiljuti, kui keha hakkas ühte mälestust üles viskama- lapsepõlves veetsin palju aega maal, kus olin hoitud ja armastatud vanaonu poolt, kelle lapsena olin võtnud endale isa rolli täitvaks inimeseks ja minu süda oli alati täidetud armatuse ja õnnetundega, teadsin, et olen hoitud, armastatud ja kaitstud. Ootasin teda tunde koju, vaatasin kaugusesse tee peale, kuni nägin teda rattaga mööda teed tulemas ja jooksin õhinaga vastu.
Ühel päeval ta läks ja enam ei tulnud..matused..ja tagatoas magades nägin järsku, kuidas ta minu voodiservale istub, ehmatasin kangeks..ta oli ju surnud.
Lapsena ma ei saanud enam midagi aru ja tagatoas ma kartsin magada, sest ta oli koguaeg seal minuga. Minu Enese teadmata hoidis ta mind teiselt poolt samamoodi nagu ta seda füüsilises kehas tegi kuid Minu lapsesüda sulgus usaldusele ja armastusele, sest peale tema oli mind juba emakõhus hüljanud ka bioloogiline isa. Ühesõnaga sees on täielik pudru ja kapsad, peale selle, kui aru sain, et ma tegelikult polegi oma südant avanud.
Ma olen armastanud, kuid see on olnud pinnapealne virvendus sellest tingimusteta armastuse tundest mehe ja naise vahel, sest ma olen alati osanud alla anda, lastes taas pettumustel meeste osas enda kehasse ja hinge hiilida. Tervenedes nii paljudest mälestustest ja minevikust, olen kindel, et minu süda on avanemas sügavale, usalduslikule ja intiimsele suhtele, sest see tegelikult ongi minu südame soov.
Ma armastan ennast ja olen õnnelik, lihtsalt mu süda oskab mind kaitsta lapsepõlves kogetud meesenergiate hülgamiste ja pettumuste ees. Õnneks on minu ümber nii nii palju armastust, et lihtsalt teadvustades ja kirjutades olen juba paranemise teel..kui alustasin seda postitust, oli hingata raske ja keskel kiskus pisaraid siis lõppu kirjutan juba naeratusega, sest tegelikult on mul kõik väga hästi.
Ma olen hoitud ja armastatud.