Vesi

Ühel päeval ärkasin vastiku iniseva seljavaluga ja see kestis paar päeva, kuni ilmus minu varem tellitud raamat postkasti pealekirjaga "Your Body's Many Cries for Water: You're Not Sick; You're Thirsty: Don't Treat Thirst with Medications".
Vaimses maailmas on alaseljavalu seotud rahamuredega või õigemini sellega, et mõtled rahapuudusele, võisin suht kindel olla, et minupuhul nii ei olnud, sest olen jõudnud oma Jaatustega elus suhtes päris sügavale enda sisse, et kõik on korras. Järelikult mu füüsilisel kehal oli minujaoks teine sõnum.
Õnneks ma aega ei raisanud ja hakkasin lugema, ei suutnudki raamatut käest panna, sest raamat oli väga lihtsalt loetav ja kergelt arusaadav.
Niisiis vesi..inimene koosneb erinevatel andmetel 70-80% veest ja ometigi tänu meie söömis ja joomisharjumustele oleme me seest kuivad. See raamat seletab lihtsalt kuidas veepuudus kehas mõjutab absoluutselt kõike meie organismis, nii meie vaimset kui füüsilist keha. Jah ma tean ammu, et päevas tuleb juua vähemalt 2l puhast vett, kuid pole endale korralikult selgeks teinud, miks?!.

Veepuudusest organismis annab ennekõike märku meie uriin, mis veepuuduse korral on kollane-tumekollane, kui korralikult niisutatud siis peaaegu värvitu ja lõhnatu.
Tugevama veepuuduse puhul hakkab juba organism valu tekitama erinevates kohtades ja kui inimene tunneb suus janu siis tegelikult on keha juba veepuuduses, sest suus tunneb inimene janu viimasena.

Raamatus on hästi seletatud jooniste abil, läbi arsti silmade, kuidas veepuudus mõjutab kõiki keharakke ja kuidas valu tekib.
Peale raamatu läbilugemist, või tegelt juba poolepealt jõin 0.5 l vett ja õhtul veel samapalju, rohkem lihtsalt ei läinud alla. Veejoomine peab saama harjumuseks, esimesed 3 päeva olin nagu õhupall, kuid seljavalu kadus juba esimese päeva õhtuks.

Peale 3 nädalat korralikku veejoomist tunnen end väga hästi, tundub, et see on aidanud isegi mu PMS valude ja tujumuutuste puhul ennem päevi, esimest korda elus, mul neid lihtsalt ei olnud.
Vesi on ravimitest vanim, kuid selle tegelikust vajadusest inimese kehale pole palju räägitud, eriti ohtlikus olukorras on vanemad inimesed, kes on olnud veepuuduses aastaid-kümneid ja kellel tänu sellele on tekkinud tõsisemad haigused.
Kohv, alkohol, tee, karastusjoogid on hõivanud suure osa meie vedelikutarbimisest, tegelikkuses need kõik just kuivatavad keha viies vett organismist välja, nii, et puhas vesi lauale:) Mingi aeg oli ka soome lehes artikkel, kus psühhiaatriahaiglas tehti intervjuu ja seal toodi välja, et nad annavad haigetele palju juua, mis puhastab keha ja aitab ka ravimitel oma tööd teha ning vee tasakaal muudab ka inimese rahulikumaks.
Minu veejoomine hetkel algab hommikul klaasi veega peale ärkamist, iga kord pool tundi ennem sööki ja peale sööki 1.5h, söögi kõrvale ma joon vähe ja puudust ei tunne. Jälgin keha ja vastavalt sellele suurendan vajadusel.
Veest on tehtud ka erinevaid filme, sellest, kuidas me oma mõtetega võime veest mürgi teha ja vastavalt mõtetele-sõnadele muuta vee strukutuuri, kuna ma olen üle poole oma füüsilisest kehast vesi, siis minu mõtted konkreetselt mõjutavad minu keha ehk vett.

Elagu vesi ja head mõtted:)

Haldjad

Viimased kolm kuud on minuga toimunud naljakad asjad looduses, ehk siis minu ellu on tulnud haldjad. Pole kunagi neist eraldi mõelnud- lapsena olin looduses, rääkisin loodusega aga täiskasvanuna olen Inglitega olnud seotud. Aga nüüd viimasel ajal jalutamas käies nägin läbi tundmise, et mulle lehvitatakse lillede ümbruses ja puude-põõsaste juures:)
Jah, eks ma arvasingi, et ok..nüüd ma puhta hull:D
See jätkus mingi kuu aega, ennem, kui ma sattusin raamatupoodi ja põhimõtteliselt kukkus mu ette Doree Virtue raamat haldjatest nimega "Fairies 101".
Tean, et olen juhendatud ja ilma pikema mõtlemiseta ostsin raamatu ära. Koju jõudes hakkasin lugema ja oi kuidas sain naerda, sest see raamat kirjeldas just seda, mis oli minuga toimumas. Peale selle lugemist tellisin endale veel ühe D.V raamatu nimega "Healing with the fairies" ja 2 õhtut enda naerutamist oli kindlustatud, minu elu on hetkel samas seisus kus oli kirjaniku oma siis, kui ta seda raamatut kirjutas 12 aastat tagasi.

Igatahes,peale seda, kui olin mõlemad raamatud läbi lugenud sain aru, et Haldjad on tulnud mu ellu, selleks, et me mõlemad üksteist aitaksime. Haldjad on looduseinglid, kelle ülesandeks on hoida meie planeeti, kaitsta loomi ja hoida meie ilu meie ümber. Selleks vajavad nad inimeste teadlikkust, et inimesed ei reostaks loodust ja koristaks enda järelt. Meie saame omaltpoolt aidata, kui kasutame enda kodupuhastuseks-pesemiseks keemiavabasid aineid, mis loodusesse jõudes ei reostaks keskkonda. Ehk siis võimalikult looduslikke puhastusvahendeid nii endale kui ka mujal, koristaks loodusesse jäetud prügi ja teeks vahest puudele pai.
Haldjad saavad meid omaltpoolt aidata materiaalsetes küsimustes ja kõiges muuski, kui paluda.
Haldjad on mõnevõrra erinevad Inglitest, sest neil on ego ja nad teevad inimestega trikke, kui inimene on neile ebasümpaatne(loodusest ja loomadest mittehoolimine).
Sellepärast on ka nendelt abipalumine natukene keerulisem protsess, kui Inglitelt, sest nad võivad suht kaua mõelda ja proovile panna, kuid, kui oled läbinud nende proovid, saad endale head abilised.
Mida rohkem nendesse uskujaid on, seda rohkem annab see neile jõudu, mida rohkem jõudu, seda rohkem saavad nad aidata loodust.
Sai ostetud endale ka D.V haldjakaardid samast sarjast (healing with the fairies) ja ei ole vaja vist öelda, et esimest tõmbest peale on side ja meie jutuajamised on kahepoolsed.

Naudin looduses olemist, usaldan kõiki, mida mõistusele ei ole, loodus puhastab, värskendab ja annab jõudu. Kõik on elav, isegi kivi, kui sellest aru saada, siis pole palju arusaamiseni, et me kõik olemegi üks ja kui me oleme loodusega üks, siis kuidas saab reostada loodust, reostamata iseennast?! Ei saagi. Ma koristan inimeste järelt, kes loobivad asju maha, mõtlemata. See pole raske, kuid mu sügav soov on, et iga inimene mõtleks südamega, et hoida puhas paik, mis annab meie hingele nii palju jõudu!

Mis oleks kui..

inimesel poleks hirmu, hirmu enda ees?
Ma pole ka erand, kuid olles teel, kus mina olen on see ainuke võimalus mitte surra iseendasse ja peale selle nihutan alati piire tänu enda uudishimulikkusele, kaugele ma jõuan?!
Siiamaani õpetab iga inimene minu elus minu enda kohta uut- mõni läheb sügavamale hinge ja mõni jääbki ainult tuule sosinaks minu kõrvus. Inimestevahelised suhted on muutunud pinnapealseks ja palju tehakse yksteisele haiget, ainult sellepärast, et üks osapool kardab ise haiget saada.
Tahaksin küsida, kuhu on jäänud armastus- puhas, siiras tunne, mis täidab ülevoolavalt nii enda, kui ka maailma sinu ümber?! Kus puudub manipuleerimine, valetamine ja enda hirmude teisele ülekandmine?!
Kahjuks tean sellele vastustki..lapsepõlves selle puudumine rajab meile tee täiskavanu ikka, kus sa lihtsalt ei teagi, mis tunne see on.
Vanemad, vanavanemad ja inimesed kellega laps kokku puutub kannavad oma negatiivsed tunded lastele üle, nagu nõiaring.
Kui sa mingi hetk taipad, et sinusse on pugenud mingi erilisem tunne siis sa lihtsalt ei julge ennast sinna täielikult lasta, kartes haiget saada. Mis elu see on-sinu elu, sinu alateadvuse valikud. Alateadvus, mis meid saadab saab paika pandud lapseeas -6 eluaastani. Sellepärast ongi maailm nii sassis omadega. Armastusepuuduses vaevlev inimkond, kus põhirõhk on hirmul enda sees. Enamus eeldab teise suhtes või kogemusega midagi ja pettub, kui tema ootused ei täitu, arusaamata, et see sama hirm segab sind nautimast, seda, mis on.
Tahtes muutust peab iseendast alustama, nii ära räägitud ja nii mõistmatu paljudele.
Iga inimene peab endale ükskord sisse vaatama ja kiht kihi haaval end paljaks koorides oma nutud ära nutma. Siin on aga jällegi see teadlik valik, kui sa ei ole seda teinud juba ennem sündi, peaks seda tegema nüüd ja praegu, sest see on sul kõik, mis on. Mina olengi enda maailm, minu tunded loovad minu elu. Milleks valida negatiivne, kui mul on sealsamas kõrval positiivne. Meid kõiki ühendab elu ja surm, see aeg, mis ma elan vahepeal on minu enda teadlik valik.
Paljud on hakanud teadlikult endaga tegelema, viies maailma energeetilise taseme kõrgemale vibratsioonile, nautides neid teid, mis endani viivad, enda põhiolemuseni, mis on Armastus;)

Ise tegelen ammu juba oma lapsepõlve puhastamisega läbi meditatsioonide ja rännakute, see toimib, sest mul ei ole enam ammu hirmu. Hetkel on veel kontrollivajadus ja ei lase end pea ees sisse mingitesse tunnetesse, kuid aja jooksul lahtub lõpuks seegi.
Viimane hea meditatsiooniplaat,mis ma ostsin on "Spiritual progress throug regression" Brian L Weissi juhendatud regresioon oma lapsepõlve kõige varasemate mälestusteni, mis võiks sind praegu mingilgi moel häirida elamast just nii nagu sina tahad. Me ei mäleta läbi mõistuse 90% asjadest, mis lapsepõlve varajases faasis toimunud, kuid meie hing ja keha mäletab, läbi aja hakkabki ta märku andma ja siis on ka aeg enda puhastamiseks sügavamal tasandil.

Kõik on kõigega seotud, läbipõimunud ja spiraalselt.

Teisel pool vikerkaart

Üks etapp minu elust sai pühapäeval läbi, veetsin päeva voodis lugedes, mediteerides ja shokolaadi süües, analüüsides ja endale tarot kaarte ladudes. Analüüsimist teen juba vähem, kuid ikka vaja mõelda ju peas, miks nii läks ja kus ma jälle midagi mööda panin. Tegelikult ei peagi ise midagi valesti tegema- ja polegi valet, on lihtsalt see, mis hetkel on ja tulebki võtta sellisena.
Emotsioonid segavad tundmist selgelt ja üldse teevad asjad palju keerulisemaks.
No absoluutselt iga kord kui tarokaarte laon naeran, et keegi võtab minu eest- kuidas saab niiii täpselt lahti seletada, peaks ju harjunud selle tõega olema aga üllatun ikka.

Üks etapp läbi, uus algamas, nii nagu ikka..õnnelikuma, parema ja tasakaalukama elu poole iseenda sees.
Tegelikult tean isegi, mis kohas minu elu on ja õnneks olen rahulik, usaldan. Ise ju valisin, järelikult olen siiski teinud õiged valikud.
Või noh vähemalt valikud, mis aitavad mind hingeliselt edasi minna. Kohati olen enda vastu irooniline, sest huvitav, kui purjus ma seal üleval ennem sündimist olin, kui endale need valikud välja mõtlesin. Aaaga jah, hingerahu on tugev..tundub, et see ei sõltu enam välistest teguritest. Võin küll moss olla, kuid südames tunnen tänu ja armastust kõige ja kõigi vastu.

Sees on õnn
läbi tuleviku valguse
ning mineviku kasvu
rebides lahti kõik
mis vanasti haiget tegi
kasvades maailm
muutis värve
üles alla keerdudes
vabaks andes
endale infokildudes
pisarate vabanemisel
muutusin teadmiseks
läbi iseenda
ja iseendale.

Kes ütles,et muinasjutud on väljamõeldud;)

Kõik ühes..

Suvi on nagu ta on, kuid Eestis käia üle tüki aja oli mõnus, sest üha enam tuleb inimesi, kes samas suunas, kuid ei leia kohe õiget teed.
Vahest räägin, kuid ise ka ei usu, sest mõistus ikka kohati segab ja tahab vahele trügida. Tulevikuõimalusi on alati mitmeid, inimesed teevad lõpuks oma valiku ikkagi ise. Kõik me võtame vastutuse enda teadlikult tehtud valikute eest, kes vähemal, kes suuremal määral. Enesekindlus on muutunud vabamaks, sest kogemused läbi iseenda on ainult positiivses suunas.
Kui ma laps olin kuulsin pidevalt südamest lauset..kõik mis tunned, tunned iseendale. Praegu on see muutunud tugevamaks ja ma vähemalt proovin anda endast välja tugevalt positiivset tunnet, minu soovid täituvad. Eestis olles täitus üks soovidest käia hingamisekursusel, mõeldud- tehtud. Energeetilised kaitsjad soovitasid ka, kuid olid neutraalsed. Kursus oli 4 päevane ja esimese päeva õhtuks sain aru neutraalsusest. See polnud minujaoks, tundsin ennast täielikult vales kohas. Esimene päev algas juba minujaoks vale lausega, me pidime kõik üksteist kallistama ja ütlema üksteisele ma kuulun sulle. Suutsin seda paari inimesega teha ja kõik, astusin kõrvale. Ma olen suur kallistaja, mulle meeldib kallistada. Kuid ma ei tee seda käsupeale ja siis, kui ma inimest ei tunnegi, veel vähem suutsin ma öelda, ma kuulun sinule, sest ma ei kuulu mitte kellegile. Midagi oli minu jaoks tõlkes kaduma läinud..ma võin öelda, me oleme üks-mõeldes seda ühte energiat, mis meis voolab, kuid mitte kuulumist teineteisele. Suutsin minna kohale ka teine päev, kuid kohe sain aru, et see tõesti ei ole mulle, sest seal toimus midagi usu sarnast, küsida midagi ei tohi, teeme nii nagu õpetaja ütleb..ainult tema teab. Hoidsin suu kinni ja tulin tulema, ma olin tänulik selle kogemuse eest, sest sain aru, et iseendale mul pole seda vaja. Ma ei läinud eelarvamusega, kohal olin lihtsalt imestunud ja ära tulin kogemuse võrra rikkamana inimesena. Iseeenesest kogemus ei olnud halb, oli lihtsalt kogemus.
Koju tagasi jõudsin olin väsinud, magasin 3 päeva ja alles siis tundsin, et hakkan iseendaks saama. Siin on minu kodu, minu voodi ja minu energia. Eestis magasin enamjaolt diivanite peal:D
Kodus olles mediteerin omas rahus, puhastan end päevast, jalutan mere ääres ja lihtsalt olen.
Olemine siin ja praegu annab mulle tohutult jõudu, näen värve palju kirkamalt, tunnetan palju sügavamalt ja tajun avaramalt.
Sain endale ka siis lõpuks selle mahlapressi, superuks;) Paar kuud olin ilma lihata, kuid mõned korrad olen nüüd kala ja kana söönud, 80% koosneb mu toidulaud ikkagist juurikatest ja puuviljadest, muidugi ka shokolaadist ja vahest ikka maitsen midagi muud. Ma ei ütle, et ühel päeval olen täiesti 100% taimetoitlane, aga võib olla olen ka- iial ära ütle iial.
Mõnus on olla läbi nende inimeste, kes mu ellu on sissekirjutatud ja tulevad just siis, kui õige hetk. Kokkusattumisi ei ole olemas, mitte minu puhul. Inimesed tulevad mind õpetama ja vastupidi, läbi emotsioonide, tunnete ja oma arusaamiste. Huvitav on, kui ma lasen sel olla, õpin iga päevaga üha rohkem nautima seda, mis minus ja teistes on.




Hingest tänulik, kõige eest, mis te kogemuste ja emotsioonide näol annate minu teel olles!



Armastan:) Naeratan:) Kallistan:)

Mõnus

Jep, kool sai läbi. Mõnus tunne on ja samas selline väike ärevus ka, mis edasi..mis nüüd siis?
3 kuud füsioteraapia firmas tööd tehes sain aru, et füsioteraapia pole minu jaoks, sest keskendub liigselt kehale. Tean, et psühholoogia on järgmine suurem õppimine, mille aasta paari pärast ette võtan, kas just tavaline või holistiline see selgub sel hetkel, kui uuesti kooli lähen.
Kaardid räägivad juba viimane pool aastat, et võtaksin vabalt ja oleksin hetkes. Tahes tahtmata vahest oma lolli peaga olen liiga palju tulevikus kinni, unustades, et meie see hetk, mis nüüd on, on oluline- just nüüd ja praegu, sest tulevik on illusioon oma erinevate valikuvõimalustega.

Lõpetamisel kinkisin õpetajale Echard Tolle raamatu "The power of Now" ja uudishimust lugesin seda ise ka niipalju, kui jõudsin. Sain aru, et krt ma tean seda ja ma elan seda sama "mõttetut" elu ju isegi, kuid ma ei tee seda nii teadlikult koguaeg.
Massaazi tehes ja ka teistel aegadel mul pole mõtteid, olen justkui tühjuses ja vaakumis.
Ma pole veel aru saanud kas see tunne on hea, sest ta on natukene naljakas- tunne kuidas kogu kehal tantsib tuul ja mind justkui üritatakse tolmuimejasse tõmmata.
Ükskord kestis selline seisund mul terve päeva ja tundus naljakas, nüüd tehes seda viimasel ajal tihedamini ja teadlikult olen märganud, et minu mõtted on selgemad ja tajud teravamad. Nii mõnus on lihtsalt olla, vedeleda ja puhata, puhata mõtetest, mis peakolus ringi siblivad ning röövivad minult vahest hingerahu.
Selles mõttetus olekus on nii suur rahu ja usaldus, et harrastan seda ikka täie raha eest, kuna praegusel hetkel ei ole veel päris selge, mida ma nüüd tegema hakkan. Mul on 2 valikuvõimalust KUID..ikka on peas pisikesed agad. Sellepärast, nii, kui aju genereerib jälle mingi mõtte..a la töö..siis puhastan ma aju ära ja olen mõttetu!

Peale selle, et ka kooli lõpetasin, tegin oma eluviisis muutused söögi kohapealt, paar kuud tagasi loobusin lihast ja piimatoodetest. Pole neid kunagi eriti armastanud ja sellepärast ei olnud see ka raske.
Olemine on mõnus ja kerge, olen enda jaoks avastanud hoopis teise poole köögimaailmas ja ma armastan nüüd söögitegemist.
Ainuke asi, et mahlapress ja igasugu vidinad on päris korralik investeering- Aga noh, ma saan kõik, mis ma soovin!
Igasuguseid asju juhtub ka ja vahest läheb ikka lõug vastu maad ka:)
Eksamitulemusi teadsin ma juba kuu aega endal ette ja lõpukaitsmine läks täpselt nii nagu info tuli, nädalaid varem. Üllatavaid vau efekte on iga nädal paar tükki, kus mingi puzzle läheb jälle omale kohale ja ma näen pilti tervikuna.

Ah jaa- viimane regressiooni kogemus algas unenäost, kus poolärkvel üks öö sattusin aega 1860-70, see oli hirmutav ja halvas mu keha, üritasin silmi lahti teha, kuid ei saanud ja hirmutunne võttis võimust. Ma teadsin, et ma ei ole tegelikult seal ja püüdsin ärgata, palusin endale valguse appi ja suutsin tagasi tulla..mõtlesin, miks ma kartsin, kuid see jäi sinnapaika. Nädal või paar päeva hiljem tegin meditatsiooni ja samal plaadil oli ka regressiooni meditatsioon peal, mingi ajahetk sain aru, et ma olen regressioonis ja seal samas toas, ajas 1860-70, ma värisesin üle kere ja tundsin, et ma ei taha seal olla..samas olin piisavalt uudishimulik, et jätkata ja ma nägin seal ennast.
Olin 3-4 aastane tüdruk, kes oli armastusest ilma jäetud ja kasvas hirmutundes, seda ainult sellepärast, et olin sohilapsena sündinud.
Kõik oli täpselt sama nagu tookord see uni..väike räpane tuba ja minu imepisikene voodi, raske hingamine ja hirmust paks õhk ja vana naine. Ma kartsin vaimset ja füüsilist vägivalda, kuid taas seal ajas olles sain vabaks anda oma hirmud ja end kallistada.
Siinpool aega jooksid mul pisarad silmadest ja toimus mingi energiamuutus, tundsin tugevaid laineid terves kehas. Sain vastuse küsimusele, miks kardan kõrgust ja tunnen tohutut energiat mind allatõmbavat igalt poolt..nagu keegi sikutaks mind alla hüppama.
Peale seda kogemust on nädalatega see tunne vähenenud ja kõrgus ei tõmba mind enam.
Ma ei tea, miks sellised asjad tulevad minu ellu, viimasel ajal on tunne, et olen kiirõppe kursusel enda kohta..more to come, kuigi ma ei saa aru, kui sügavale saab veel minna..piiritu tunne on.

Eesti keeles kirjutamine oli seekord kuidagi raskem, vist liiga palju soomes olnud ja lõputöid kirjutanud:D
Õnneks oota mind minu kallis Eesti ja paar nädalat mõttetut olemist kallite inimestega.

Sisemine uks.

Armastan ja olen tänulik, selle eest, mis mul on. Olen tänulik ja Õnnelik, sest mul on võimalus olla mina ise ja võimalused õppida ennast tundma läbi maagilise eluprisma.
Olen ühenduses armastusega, sest see Kõige võimsam ja puhtam tunne, loomine. Iseendast ja teistega koos, ühise maailma tunnetamise teel.
Minu maailm on muutunud, sest mina olen muutunud.
Aastaid tagasi elasin igapäevaselt surmahirmus, sest tunnetasin surma enda lähedal, pidevalt. Siis ei saanud ma veel aru, et surm ongi "uuestisünd" tagasi koju ja infoväli oli minu pidevas käsutuses. Pidasin end hulluks, sest tundsin meie mõistes surnud energiat. Kuid nüüd ma tean läbi oma kogemuste, et nii ongi. Minu elu, minu tõde läbi minu enda kogemuste ja regressioonide,läbides sajandeid enda eludest ja ka selle elu kogemused, kus elu on mind vastu nägu löönud. Minu sees on armastuseväli, magneetiline võimas väli, mis tõmbab tänu minu enda tundele ligi igavikulist rahu, sest ma ei karda enam surma- enda üleminekut.
Viimastel nädalatel olen kohusetundlikult (selleks, et see jääks alateadvusesse tugevama tundena) igapäevaselt väljendanud reaalselt sõnadega tänu kõige eest, mis mul on. Iga päev on eelnevast rohkem täis teadmist ja rahu, et kõik on hästi. See armastusetunne, mis minu sees on, on leidnud väljapääsu rohkemaks. Iga päev on sama eriline, kui erilised on minu mõtted või õigemini teadmine juba hommikul, et tänane päev on täis armastust- mõtted on muutunud puhtamaks.

Mind on palju aidanud regressiooni meditatsioonid, mille kaudu olen leidnud paljudele küsimustele vastused eelmistest eludest. Juhuslikult sattus minu kätte Dr Biran Weiss i raamat "Many Lives Many Masters" mis andis omakorda mulle kinnitust, et ma tõesti olen õiges suunas läinud ja regressioon on toimiv. Kuigi olen iseenda pealt näinud oma muutust, siis on ikka lohutav teada kohati, et leidub ka teisi kaasmõtlejaid ja ma pole ainuke.
Mõnus on, et tänu sellele, et olen ise muutunud, on ka muutunud minu tunnetamine palju puhtamaks. Ma lihtsalt näen, pingutamata ja tunnen. Enda sisemise arenguga ei tunne ma enam vajadust tõestada kellegile, et maailmas on rohkem, kui see, mis me kohe alguses näeme oma silmadega. Meie tee on meie valitud, tunded, mida tunneme läbi teiste, on tegelikult meie enda hirmud ja soovid. Hirm olla teistsugune, erinev..meil on ühiskond ja see sama ühiskond tallub paljude peal, sest selline ühiskond, kus kõik mõtlevad samamoodi on kergelt kontrollitav läbi hirmutunde.

Kõik on muutuv ja muutumine leiab juba aset.
Meie seest.

Armastus.

Päevale järgneb teine..ja kolmas..ja ta ei peatugi..

Kuigi aega ei ole, on ta armutu. Päike läheb looja ja tõuseb..peatumata.
Eelmise aasta lõpus novembris tundsin veel paigalseisu ja teadsin,et tuleb mingi täielik muutus, detsembri lõpus tuligi.
Järsk ja noaga lõigatult, kaardid rääkisid peaagu iga tõmbega ühte keelt ja elu andis mulle mõnusa laksu vastu vahtimist, sest järjekordselt ei usaldanud ma iseennast tundes tõde oma südames. Täielik muutus, iseendas ja armastuses armastuse vastu, kuid siis suutsin valust lahti lasta, sest kui inimene petab armastust, siis eelkõige petab ta ennast ja näitab sellega oma sisemist segadust. Terve jaanuarikuu endaga tegelemist ja analüüsimist, suutsin halva tunde vabaks anda ja seda täielikult, andeks anda endale ja teisele.
Veebruaris lahkus vanaema füüsilisest kehast ja sellega on valus leppida, sest kuigi ma tajusin muutust juba tükk aega, siis valmis ei ole me surmaks kunagi.
Ma ei jõudnud haiglasse, jäi puudu tema nägemisest loetud tunnid..ta teadis, et ma tulen ja tol ööl, kui ta suri oma füüsilises kehas, juhtus minu kodus midagi kummalist, koer, kes magas kõrval hakkas ühtäkki urisema ja tundsin, kuidas keegi on koridoris, kuhu koer ainiti urisedes vaatas.
Ma tõstsin pea ja palusin ära minna, sest kõhe tunne tekkis..hommikul sain sõnumi, et vanaema on lahkunud. Tundsin end nii lollina, et ma ei tajunud unesegasena ära ja lasin hirmul endast üle olla.
Minu jaoks on õhuke piir surma ja elu vahel. Ma näen surnuid, tunnen neid ja kui lahkub üks omadest läheb mul aega, et neid tajuda, sest tugevad emotsioonid segavad tundmast selgelt.
Aeg liigub vaatamata meie soovidele aina edasi. Mõni päev tahaksin lihtsalt vaikselt karjuda, et ta peatuks ja laseks mul olla, ilma, et ta laseks päikesel loojuda, soovin olla just siin ja just praegu.

Kas me sünnime elama või sureme elama, või mõlemat, sest surm on kõigest illusioon, sest me kaotame ainult keha, ent hing on surematu?! Hetkel, mida rohkem ma surmast mõtlen, siis tegelikult üha segasemaks kõik läheb. Kuid ma saan vastused, sest ma olen küsinud küsimused.
Tean ju tegelikult, et me oleme armastus ja me tuleme õppima armastuse õppetunde läbi teiste ja enda, kuid ma ei taha seda valu, mis kaasneb armastatud inimeste füüsilise kaotusega. Ma armastan inimesi enda ümber ja see on piinav, kui ma ei saa lahkunuid enam füüsiliselt kallistada ega tema sooje käsi enda ümber tunda.
Ehk see on minu mina egojutt, las ta siis olla, eks minulgi on paras ports ego olemas, et siinses füüsilises maailmas toime tulla nende õppetundidega, mida ma ise endale olen valinud. Kohati tahaks irooniliselt öelda, halleluuja, mida imet ma mõtlesin üldse, siia sündides ja endale neid õppimisi valides. Varsti saan sedagi teada, sest kuni ma siin olen, seni ma vaikselt neid uksi avan enda jaoks, koos Inglitega.
Kõiksus ei küsi, ta lihtsalt on, armastus ei küsi, ta lihtsalt on.
Mina küsin, sest ma õpin olema.

Uus.

Esimene aastavahetus, kus ma ei soovinud mitte midagi, kui kell südaööl lõi. Vaatasin rahulikult aknast välja ja teadsin- sellest saab minu sügavama avanemise aasta. Muutused on sisemised, kõik asjad leiavad enda tõe läbi sisemise tugevuse ja kindluse. Olen ristteel, kus valikuid on mitmeid ja ma tean, et minu valikud on mulle õiged. Ma ei ole üksi neid tegemas, sest see aasta tuleb energeetiliselt palju võimsam, kui eelmine.
Paljud hakkavad üha rohkem endasse süübima ja otsima armastust eelkõige endast, mitte ümbritsevast. Arvan, et selle aastaga toimuvad paljudes perekondades suured muutused, on palju lahkuminekuid ja keerulisi protsesse, nii looduses kui inimestes endis. Energeetiliselt tugev tõus ei jäta kedagi puudutamata, sest me ei saa paigal seista. Me liigume edasi, isegi, kui me seda ei tunne ja esialgu tunnistada ei taha. Huvitav olukord, kus maailm keerab end kohati pahupidi ja paljud tulevad kookonist välja. Tee, mis sa teed, ent areng on pidurdamatu.
Maailm ei lõppe, vaid saab uue alguse. Armastus muudab ja see muutus saab alguse iseendast..läbi tunnetamise.