Quija ja hinged

Kunagi lapsepõlves oli meil kuu ajalise perioodi jooksul kombeks taldrikukeerutamine, praeguseks olen aru saanud, et see oli niinimetatud quija laud, mis me tegime.
Väike olles ma seda muidugi ei teadnud ja minule tundus ka huvitav, kui taldrik liikus mu käe all..ma uskusin ja teadsin, et see on tõeline..liigagi.
Aga noh, kuna mina olin ainuke kelle all taldrik liikus, siis olin sel hetkel väga populaarne vanemate laste hulgas ja eks mind oli lihtne ära rääkida.
Praegu tean, et see oli mäng tulega, sest see võib avada akna siiapoole maailma mitte nii heale energiale, millest on pärast keeruline vabaneda, seda eriti lapsel.
Minu ema sai shoki, kui talle sellest rääkisin, sest temal piirdus see oma lapsepõlves vaid ühekordse keerutamisega ja ta sai hingelt vastuse, et kui veelkord küsid, tapan ära!
See jäi viimaseks korraks emal läbi laua hingega suhelda.
Enda keerutamised jäid ka lühikeseks, sest viimase keerutamisega kodus kustusid kõik küünlad ja aknad paiskusid lahti, kõik jooksid õue-kuid mina tegin seda omas kodus ja mul polnud kuhugi minna, ma olin lahti teinud akna siiapoole ebameeldivale energiale ja see jäi kinni, sest ära ma teda saata ei osanud.
Õnneks oli mul piisavalt mõistust isale see asi ära rääkida ja kuna ta päris ükskõikne ei ole nende asjade suhtes, oskas ta vist sellest lahti saada.
Igatahes muutus kodus nädala pärast rahulikumaks.
Ma ei saa südames uskuda, et on olemas deemonid, sest kõik on neutraalne, kuni me sellele ise tähenduse anname, siiski ma tean, et on olemas ka negatiivse energiaga hinged, kes tahavad, et neid kuulda võetaks ja on valmis ka elava inimese kiusamiseks toitudes inimese hirmust, mõni hing ei tahagi valguse poole minna ja eelistab mingil põhjusel maa lähedale jääda. (ka hea energiaga hing tahab vahest oma pere lähedusse jääda ajatuks kohalolekuks)
Oled sa uskuja või ei-tahes tahtmata tunned sa hinge kohalolekut, kui ta seda tahab..ta annab endast märku!
Kõige tavalisem, mida hing teeb, et oma kohalolekust teada anda, on puudutamine..jääkülma hingeõhuna.
Kui sa oled avatud inimene, siis otsivad hea energiaga hinged sinuga kontakti ka muul viisil ja vahest võib nende pilku ka endal tunda, kui nad on suhtlemisvalmis .
Need on kogemused, mõned mitte nii väga head, kuid enamus positiivsed..
Nad ei kahjusta meid, kui me oleme hirmust vabad, soovides neile head ja valgust.
Praegu tean, et kui mõni mängib quija lauaga siis tuleks salveid põletada ja ruumid sellega üle puhastada, valge küünal põlema ja Ingleid appi paluda..
See laud pole süütu mäng, see on oskamatute käes ohtlik iseendale.

Õpin

Elame kõik oma elu, mis on põimunud teistega, oleme õnnelikud olles meie ise.
Iga päev saan teada endast midagi, mis seni saladuses olnud- uus tunne, uus kogemus ja reaktsioon, kõik, mis teeb minust minu.
Mediteerides hingesaladusi, kuhu mõistusel ei ole asja ja mis kuulub vaid südamele.
Teadmine, kes ma olen olnud ja kes ma olen, peitub minu hinges läbi elude, hing on ajatu muster, energeetiline kogum, vahetades vaid keha.
Aeg on minu poolel ja seda on täpselt nii palju, kui ma ise soovin.
Aeg on välja mõeldud inimeste poolt, selleks, et end paremini organiseerida..ühelt poolt kukuks maailm ehk kokku ilma selleta, kes teab..teisalt aeg on olematu ja ainult meie ettekujutluses, me ei saa seda kontrollida ega muuta.
Sajandid, Aastad, Tunnid ja Sekundid kadudes nii nagu meie teadmised eelnevatest eludest, enne seda, mis nüüd.
Olen mitmel korral sattunud "ajaauku"-läbinud kilomeetreid minutite jooksul, mis on võimatu jalutades, esimene kord mõtlesin lihtsalt, et mul on luulud ja arvestasin ise midagi valesti, kuid järgnevatel kordadel enam mitte..
Aeg ei ole tähtis, tähtis on see, mis su peas toimub ja mida tunned oma südames.
Olen õppinud end tundma läbi juhendatud meditatsioonide, mis on andnud minu ajale hoopis teise vaatenurga ja teadmise.
Õnnelik olles kaob aeg päikese taha ja sulab veeks, mis kastab kõrbe.
Teadmatusega elades unustame iseenda ja oma võimalused hingeliseks arenguks..ennast tundma õpime läbi oma emotsioonide, kiht kihi haaval koorides ka kõige valusamaid kogemusi, nendest lahti lastes..andeks andes ja andeks paludes me kasvame.
Minu elus on muutused, uued suunad ja uued teed.

Mõtteid

Mm..kevade on mul võiks öelda kõige lemmikum aastaaeg, sest see on tärkamise aeg, kõik läheb paremaks, valgemaks ja ilusamaks.
Muidugi on igal aastaajal omad võlud aga minujaoks on kevade puhul need võlud kõige suuremad, inimestes ärkab hing ellu nii nagu looduseski.
Päike paistab kõrgemalt ja mõnusam on ärgata..
Viimasel ajal olen jälle lugemisehoos olnud ja praeguseks on läbi loetud Vladimir Megre 4 raamatut, mis kuuluvad sarja "Venemaa helisevad seedrid."
Peale " Anastasia" lugemist tellisin endale seedripuust kaelaripatsi, mida olen kaelas kandnud nüüd pidevalt ja muutused on endalegi üllatuseks..
Alguses, kui kaelaripatsit kandma hakkasin oli selline tunne, et olen mingi aine mõju all, sest muutusin ülirahulikuks, seedripuu lõhn ise juba on rahustav ja mõnusalt soe, siis kui seedripuu tükikest vastu rinda suruda on tunda soojust, mis valgub tasakesi üle terve keha, reaalselt tundsin alguspäevadel kuidas minu aura muutus tervemaks, energialiikumist ja tajude suurenemist.
Olen terve elu olnud madala vererõhuga, minu puhul tähendab madal vererõhk seda, et olen pidevalt unine, järsk ülestõusimine võib pildtuks võtta ja suhteliselt pidev pearinglus tõusmisel-igatahes on vererõhk normaalne nüüd ja uni on muutunud lühemaks aga sügavamaks, ärkan kohe ja ei jää voodisse tunniks, et silmi lahti saada..tegelt päris ausalt siis ma naudin seda voodisolemise aega vist isegi liiga palju vahest.
Seedripuust ripats ja üldse seedripuust teadasaamine sügavamalt, kui enne, oligi nende raamatute puhul kõige suurem avastus minu enda jaoks.
Teistest osadest niipalju, et igas osas on oma tõde ja nii mõndagi kõrva taha panna, kuid sellist emotsiooni nagu "Anastasia" puhul, minus enam ei tekkinud.
Igal inimesel on oma tee ja oma õppetunnid elus, mis on meie enda "kõrgema mina" valitud..tunded ja emotsioonid läbielamiseks omal rajal ja omasoodu..kulgedes paralleelselt universumiga ühes.