Ilukirurgia

Ma olen alati oma kehaga noorusest pahuksis olnud, küll ma kuulsin, et olen paks, siis jälle, et söö rohkem. Klantsajakirjadest vaatasid mulle vastu ilusad siresäärsed modellid ja see kõik koos minu madala enesekindlusega jättis alateadvusesse jälje.
Mingi hetk mu keha mind üldse ei huvitanud, ta oli mul olemas ja tore.
Olin 21 kui läbi minu tuli siia ilma mu armas poeg, keda imetasin 1.3 aastat ja koos sellega hakkasin ka keha rohkem tähelepanu pöörama. Olin läbi emaduse naiseks saamas.
Tundsin, kuidas peal imetamist oli keha muutunud ja rinnad teistsugused, kui enne oli mul ilus b korv, imetamisega läks c korvi suuruseks ja peale imetamist olin hoopis a. Tekkis mõte silikoonid panna ja mõttest tegudeni jõudsin väga kiiresti, läksin konsultatsiooni ja seal räägiti väga üldiselt võimalikest riskidest peale operatsioone, kuid ühtki sõna sellest, mida silikoon endas sisaldab ja kuidas kehas käituda võib.
Mäletan tänagi väga hästi, et ma ei kartnud operatsiooni absoluutselt, täna tean, et ma ei elanudki tegelikult. Olin robot. Ühiskonna robot, kes tegi kõike, mis ühiskond soosis. Kuigi ma olin lapsest peale tundlik siis soovisin nii väga ühiskonna heakskiitu ja nii jäi mu tundlikkus saja penikoorma saapa alla.
Peale operatsiooni olin väga rahul, nautisin oma keha nagu ei iial varem. Paar aastat hiljem tekkinud tugevad migreenihood, tugevad peapööritused, akne, pidev udus olek, kehakaalu tõus, unustamised ja muud sümptomid ajasin lihtsalt hormoonide kaela ja jätkasin oma igapäevast elu. Õnneks olin piisavalt tark, et hakata juurde võtma vitamiine ja mineraale, mida keha lausa nõudis. Korrigeerisin söömist ja tegelesin tugevalt psühholoogilise poolega, sest otsisin pidevalt põhjust, miks ma end halvasti tunnen. Esimene suurim tuluke läks põlema, kui käisin 8 aastat hiljem silmaiirises ja mul näitas, et rinnas on põletik 85% ulatuses. Mäletan, et naine kes tegi, ütles veel, et huvitav, tavaliselt on rinnad kõige puhtamad inimestel. Küsisin küll, kas implantaadid võivad olla põhjuseks ja sain vastuse ei. Õnneks tollest hetkest jäi mul tuluke põlema.
Minu vitamiinide ja mineraalide doosid üha suurenesid aasta aastalt, et end normaalsemalt tunneksin, peavalud jätsid mu päevaks voodisse.
Kõige selle vahepeal olin endaga tutvust teinud ja aru saanud, kes ma olen sügavamal tasandil. Hakkasin tundma, et soovin lasta implantaadid eemaldada ja hakkasin otsima kogemusi, mida teised naised on läbi elanud ja voilaa..terve net on täis naisi, kes on kogenud samu sümptomeid, mis peale eemaldamist hajusid. Lõpuks lugesin ka, mida silikoonid endas sisaldavad..mul hakkas enda kehast kahju, olin seda mitteteadlikult mürgitanud kõik need 11 aastat ja kõik need sümptomid olid keha appikarje. Pole olemas turvalisi implantaate, kõik viimseni on täis väga toksilisi kemikaale, mis mõjutavad keha seespoolt. Õnneks on meie keha imeliselt iseparanev ja täna ma tunnen ennast juba väga hästi. Eemalduse opile minnes tulid pisarad silma, sest tundsin sügavat soovi elada..Olen õppinud Armastama oma Elu ja Iseennast.

Ilukirurgia on suur Äri, suurem osa meie elust on äri. Kuid meil on võimalik välja astuda sellest süsteemist, mis hoiab meid lõksus ja pidevas eneseotsingus. Mina olin ja olen ainuke inimene, kes vastutab minu tehtud valikute eest. Ükskõik kas teadlik või teadmatu valik, on see olnud siiski minu valik. Ma ei kahetse esialgset operatsiooni, olin teistsugune inimene. Nüüd olen ma lõpuks oma kehas õnnelik.
Selline on olnud minu 11 aastane kogemus rinnaimplantaatidega ja teades, kui palju naisi läheb iga aasta Eestis rinnaopile, võib olla teeb mõni teistsuguse valiku lihtsalt tänu sellele, et loeb kõigepealt netis, mida teised on kogenud. Me oleme oma keha valinud eelneva teadlikkusega, meil on vaja lihtsalt ennast sügavamal tasandil tundma õppida.
Me oleme ilusad, seespoolt väljapoole.
https://healingbreastimplantillness.com/breast-implant-symptoms/
https://soundcloud.com/medicalmedium/breast-implant-illness

Ühenduses/Connected

Oli soe suvepäev ja istusin õues, võisin olla 6-8 aastane ja jäin vaatama silmanurgast tüdrukut, kes minust mööda kõndis. Teadsin juba siis, et tal on asi nimega luuvähk, aga ega lapsele see midagi otseselt ei ütle ju, lihtsalt teadsin, et ta on haige. Mäletan praegugi selgelt seda hetke, kui teda jälgides tundsin sädelevat soojust ja koheläbi selle tunde jooksis minu kõrvu kellegi sõnum- käed peale pannes, võid teda tervendada!
Ehmatasin sellest ära, sest ma ei saanud arugi, mida tähendab tervendamine, veel vähem, mis hääl see mu peas on.
Igatahes sinna see jäi, tookord.


Kunagi armastasin mõelda, et minu mineviku teod ei loe ja lugesin ka selleteemealist kirjandust, palju räägitud, et iga inimene sünnib puhta lehena-minu tõega enam ei ühti. Viimased 10 aastat olen tegelenud palju oma elu regressioonidega ja kui alguses vajasin selleks hüpnoosi siis nüüd viimastel aastatel tulevad need niisama üles, kui miski muudab minevikuenergia aktiivseks.
Tavaliselt toimub arusaamine läbi halva enesetunde ja sellest läbiminemise.
Omad kogemused ja ka seansid teistega on andnud mulle kindla teadmise, et absoluutselt kõik, mida sa teed ja välja ütled, viskab sind loomisesse. Sa nimelt ei saa mitte luua, sa oled pidevas loomises, pidevas muutumises ja ükskõik, mis sa arvad teadvat..homne päev võib seda muuta.
Kõik on omavahel seotud, läbi peene niidistiku toimub kõikide vahel sümbioos ja meie maailm on alati tasakaalus. Ükskõik, mis elu sulle väljapoolt näitab, saab muuta asju vaid enese sees, läbi arusaamise ja armastuse.
Koosloomine on seotud absoluudina ilma ajaarvestuseta. Me oleme kõikjal ja kõikides kogemustes, me oleme kaasloojad kõikides ühendustes praeguse ja eelmiste elude vahel. Kõik, mida me teeme ja kõik meie reageerimised talletuvad kollektiivsesse mällu ning materialiseeruvad meie omal soovil, hingekasvuks, igas meie järgnevas tulemises.
Iga inimene ja iga situatsioon terendab sulle läbi sinu enda soovi õppida armastama, tingimusteta.
Ainuke põhjus, miks sa valu kaasas kannad on hirm, et sa pole armastatud ja terve Universum töötab sinu jaoks, selleks, et saaksid vabaks, kaasluues sulle täpselt selliseid situatsioone, kus taibates hetkes olla, saad end tervendada läbi iseenese tegeliku jõu.

It was a nice warm day and I was sitting outside . I think I was somewhere around 6-8 years old , and I saw a girl pass me by. I knew that she had bone cancer, but for a child my age it did not really mean anything, I just knew her leg was bad. I can still recall this warm and conscious feeling I got when I was wondering about her leg and then a message came through - you can heal her by placing your hands on her leg ! To put it mildly , that frightened me..healing what and who is this talking in my head ?!

Years ago I liked to think that we are all born to this world as a clean slate and our actions and words do not matter.
I was still asleep and unconscious, but there was always this feeling that all is not what it seems to be. I think in that moment with the girl something awakened inside and it was waiting to grow bigger.
Years went by and now I know from my personal experiences and healing sessions with others that we are all interconnected. Everything we do and say that is not from a place of love takes solid place in our energyfield and awaits to be revealed for healing, once triggered.
It does not matter whether it had happened several lifetimes ago or in our childhood, when it is ready to heal, Universe will do its very best to co-create situations that will bring it up and usually that means discomfort.
So when you find yourself in pain, the best thing to do is to give yourself time and just be in it. Let it come up and it will be released through self-realization.
We are all connected in this multiverse through the seamless web of life and whatever we do to this web we do to ourselves.
Co-creation is an Absolute and timeless, and the only reason why we manifest dis-ease is fear, that we are not loved.
We come and choose these experiences to wake up inside, to take responsibility through co-creation and heal our soul-mind-body connection with love. We are in everything, and with that knowing from deep inside, we have a place to heal ourselves through the present moment.