Olen alati imestunud olnud, et naised keerulises suhtes olles lasevad endaga halvasti käituda, oli ju mu ema üks neist naistest, kes lasi end halvasti kohelda ja ma polnud kunagi sellest aru saanud. Väljendasin seda alati sõnades..mitte enam.
Elu tõi mulle konkreetse õppetunni suhte näol, kus olin mina see, kes "kannatas" (isiklik valik, sest tunnen armastust ja soovisin, et inimene muutub läbi armastuse.) Ta on minu hingesugulane, kuid tuli õpetama hoopis mind ennast armastama ning aru saama, kui tähtis on eelkõige end armastada ja endast lugu pidada.
Esimesed paar kuud olin armunud ja "kannatasin" kõik vihapursked ja ebameeldivad sõnad välja, muidugi ma tajusin, et tegu on psühholoogilise vägivallaga kuid ootasin läbi oma egosoovi, et ta muutub.
No võin öelda, et minu armastus seda ei teinud ja roosad prillid läksid eest, mis siis, et igakord vabandust paluti..andsin ja naiivselt lootsin.
Õppisin enda eest seisma läbi rahu ja armastuse enda vastu. Alguses lasin sellel kõigel endaga toimuda nii, et üks osa minust karjus - teine osa minust ootas, et küll kõik paremaks läheb ignoreerides selgeid märke ja lähedaste inimeste nägemusi..paremaks ei läinud, siin maailmas kõige valusamad õppetunnid ongi armastusega seotud.
Sain aru, et mina ei lase endaga nii käituda, mis siis, et armastan. Mina loon oma elu ise ja negatiivsed valikud loon ka ise.
Ma lasin vabaks, vabaks andes kasvasin läbi pisarate ja valu. Mul oli jah valus, kuid valusam oleks lõppkokkuvõttes taluda neid alandusi, karjumist ja valetamisi.
Mitte kunagi enam ei ütle ma läbi sõnade ega tunnete, et ma ei saa millestki aru, see, kuidas mu sõnad materialiseeruvad on päris hirmutav, a peaks hakkama lotovõitu endale materialiseerima :)
Ma tunnen südames tänulikkust ka selle suhte eest, sest see õppetund oli väga tugev ja ju siis ennem, kui sündisin, oli kokkulepe selle inimesega olemas, et ta tuleb ja õpetab mind, kuidas ennast armastada ja enda eest seista.
Kõige selle kõrval tunnen ometigi nii suurt armastust ja tänutunnet kogu maailma vastu- tunnen, et käin maapinnast kõrgemal ja elu on ilus. Tean ju südames, et olen armastatud ja hoitud.
Pean tunnistama ka, et see kogemus on hea, sest tean austada naisi, kes oma südamearmastuses loodavad ja soovivad, et teine muutub.
Armastus on imeline ja meie, inimesed oleme imelised-kannatlikkus on nagu kumm, ainult, et liiga pingule ei maksa seda kummi tõmmata, saab laksu vastu nägu ära küll. See oli minu elu valus kiirkursus suhte näol, mis mõnel võtab aastaid/kümneid.
Nüüd olen valmis selle selja taha jätma ja tänulikkusega edasi minema, vana energia on murtud ja uus, tugevam mina läbi selle sündinud.
Progress.
