Jep, kool sai läbi. Mõnus tunne on ja samas selline väike ärevus ka, mis edasi..mis nüüd siis?
3 kuud füsioteraapia firmas tööd tehes sain aru, et füsioteraapia pole minu jaoks, sest keskendub liigselt kehale. Tean, et psühholoogia on järgmine suurem õppimine, mille aasta paari pärast ette võtan, kas just tavaline või holistiline see selgub sel hetkel, kui uuesti kooli lähen.
Kaardid räägivad juba viimane pool aastat, et võtaksin vabalt ja oleksin hetkes. Tahes tahtmata vahest oma lolli peaga olen liiga palju tulevikus kinni, unustades, et meie see hetk, mis nüüd on, on oluline- just nüüd ja praegu, sest tulevik on illusioon oma erinevate valikuvõimalustega.
Lõpetamisel kinkisin õpetajale Echard Tolle raamatu "The power of Now" ja uudishimust lugesin seda ise ka niipalju, kui jõudsin. Sain aru, et krt ma tean seda ja ma elan seda sama "mõttetut" elu ju isegi, kuid ma ei tee seda nii teadlikult koguaeg.
Massaazi tehes ja ka teistel aegadel mul pole mõtteid, olen justkui tühjuses ja vaakumis.
Ma pole veel aru saanud kas see tunne on hea, sest ta on natukene naljakas- tunne kuidas kogu kehal tantsib tuul ja mind justkui üritatakse tolmuimejasse tõmmata.
Ükskord kestis selline seisund mul terve päeva ja tundus naljakas, nüüd tehes seda viimasel ajal tihedamini ja teadlikult olen märganud, et minu mõtted on selgemad ja tajud teravamad. Nii mõnus on lihtsalt olla, vedeleda ja puhata, puhata mõtetest, mis peakolus ringi siblivad ning röövivad minult vahest hingerahu.
Selles mõttetus olekus on nii suur rahu ja usaldus, et harrastan seda ikka täie raha eest, kuna praegusel hetkel ei ole veel päris selge, mida ma nüüd tegema hakkan. Mul on 2 valikuvõimalust KUID..ikka on peas pisikesed agad. Sellepärast, nii, kui aju genereerib jälle mingi mõtte..a la töö..siis puhastan ma aju ära ja olen mõttetu!
Peale selle, et ka kooli lõpetasin, tegin oma eluviisis muutused söögi kohapealt, paar kuud tagasi loobusin lihast ja piimatoodetest. Pole neid kunagi eriti armastanud ja sellepärast ei olnud see ka raske.
Olemine on mõnus ja kerge, olen enda jaoks avastanud hoopis teise poole köögimaailmas ja ma armastan nüüd söögitegemist.
Ainuke asi, et mahlapress ja igasugu vidinad on päris korralik investeering- Aga noh, ma saan kõik, mis ma soovin!
Igasuguseid asju juhtub ka ja vahest läheb ikka lõug vastu maad ka:)
Eksamitulemusi teadsin ma juba kuu aega endal ette ja lõpukaitsmine läks täpselt nii nagu info tuli, nädalaid varem. Üllatavaid vau efekte on iga nädal paar tükki, kus mingi puzzle läheb jälle omale kohale ja ma näen pilti tervikuna.
Ah jaa- viimane regressiooni kogemus algas unenäost, kus poolärkvel üks öö sattusin aega 1860-70, see oli hirmutav ja halvas mu keha, üritasin silmi lahti teha, kuid ei saanud ja hirmutunne võttis võimust. Ma teadsin, et ma ei ole tegelikult seal ja püüdsin ärgata, palusin endale valguse appi ja suutsin tagasi tulla..mõtlesin, miks ma kartsin, kuid see jäi sinnapaika. Nädal või paar päeva hiljem tegin meditatsiooni ja samal plaadil oli ka regressiooni meditatsioon peal, mingi ajahetk sain aru, et ma olen regressioonis ja seal samas toas, ajas 1860-70, ma värisesin üle kere ja tundsin, et ma ei taha seal olla..samas olin piisavalt uudishimulik, et jätkata ja ma nägin seal ennast.
Olin 3-4 aastane tüdruk, kes oli armastusest ilma jäetud ja kasvas hirmutundes, seda ainult sellepärast, et olin sohilapsena sündinud.
Kõik oli täpselt sama nagu tookord see uni..väike räpane tuba ja minu imepisikene voodi, raske hingamine ja hirmust paks õhk ja vana naine. Ma kartsin vaimset ja füüsilist vägivalda, kuid taas seal ajas olles sain vabaks anda oma hirmud ja end kallistada.
Siinpool aega jooksid mul pisarad silmadest ja toimus mingi energiamuutus, tundsin tugevaid laineid terves kehas. Sain vastuse küsimusele, miks kardan kõrgust ja tunnen tohutut energiat mind allatõmbavat igalt poolt..nagu keegi sikutaks mind alla hüppama.
Peale seda kogemust on nädalatega see tunne vähenenud ja kõrgus ei tõmba mind enam.
Ma ei tea, miks sellised asjad tulevad minu ellu, viimasel ajal on tunne, et olen kiirõppe kursusel enda kohta..more to come, kuigi ma ei saa aru, kui sügavale saab veel minna..piiritu tunne on.
Eesti keeles kirjutamine oli seekord kuidagi raskem, vist liiga palju soomes olnud ja lõputöid kirjutanud:D
Õnneks oota mind minu kallis Eesti ja paar nädalat mõttetut olemist kallite inimestega.
