Praegu olen olukorras, kus ma näen surmaks ettevalmistumist, kellel läheb pikemalt kellel lühemalt, kuid ta on koguaeg sealsamas. Selle lühikese aja jooksul on sinnapoole läinud 2 hinge, suht oodatult ja samas ootamatult. Kellele see lõpp ikka nii oodatav on, isegi mitte personalile, kes igapäevaselt neid armsaid inimesi hooldab. Kõik on omamoodi kalliks saanud, kuid kui viimase praktikaga oli patja nutmine normaalne õhtuti, siis nüüd ma olen leppinud sellega, et nii lihtsalt on. Iga inimene praeb ennast omas mahlas, mis ta läbi elude endale on energiasse kokku talletanud. Selles mõttes on mul isegi lihtsam seekord, et ma enam ei võta seda koormat enda kanda. Olen neile hetkes olemas jagades nendega nende elu mälestusi.
Hingeliselt olen tugevam, tunnen, et olen hakanud ennast rohkem usaldama ja kui ennem oli pea pilvedes siis nüüd olen hakanud pea pilvedes olekut ka maa külgetõmbeseadusega vähe tasakaalustama. Kuid mida pole seda pole ja see on visioon(a la kes ma olen 5 aasta pärast, milline kodu mul peaks olema jne- ei oska veel mõelda sellest).Elan tänases päevas ja mingil määral see isegi on häiriv. Ma tean, et nii on praeguses hetkes vajalik, kuid minu inimeseloom vaidleb mulle vastu.
Minu suurenenud usaldus enda vastu on avanud mulle tee uute inimestega tutvumisel ja nende suunamisel või mineviku puhastamisel. Suunan ja aitan inimesel iseennast aidata läbi meeldetuletuse,kes nad sisemuses on. Enam ei kõhkle niipalju sõnade väljaütlemisel, sest aeg on näidanud oma positiivset joont. Kogu info, mis vajalik, on siin ja praegu saadaval, ilma piirideta mineviku, oleviku ja tuleviku vahel.
Mõnus ja ärev on teadmine, et kohe varsti, midagi head.
