Elus on perioode, kus vahel tunnen ,et tahan tõmbuda eemale kõigest, lihtsalt olla-omaette, minul on see periood praegu, ma ei jaksa naeratada ega suuda positiivne olla, minu tunded on minule kõik lubatud, mul ei ole häbi oma tunnete pärast, suudan ennast aksepteerida ka kõige jubedamal päeval, kui sooviks lihtsalt ära minna ja kaduda.Kool on keeruline oma soome keelega ja see keel on väsitav ja soomlased on ka kohati väga väsitavad oma käitumisega, näo ees tehakse head nägu, aga ma ju tunnen energiast ära, mida tegelikult mõeldakse, kuigi on palju neid, kes tõesti tunnevad rõõmu suhtluse ja jagamise ees.
Abielulahutus ja selle aksepteerimine, et miski läks oma teed-mida ma valesti tegin?, kuidas minu laps seda aksepteerib?, ega ta mind ei süüdista?- on ka alateadvuses koguaeg sees, elumuutused, jajah..kõik on paremuse poole-tean seda, kuid ometigi tahaks lihtsalt öelda,ah olge vait.
Jõuluperiood, mis peaks olema perega koos, vähemalt nii olen ma kasvanud-tahtest anda pojale seda jõulutunnet ja perega koosolemist, siis see jõul on viimane asi mida ma hetkel tahan, väldin poode ja neid jõululaule..õnneks võtsin jaksu kokku ja vähemalt olen ma tore päkapikk, isegi kui kodus käivad jonnituurid, mis on ka lubatud, arvestades muutusi.
See väsimus on mõjuma hakanud minu kehale, immuunsysteem on langenud ja olen katki, füüsiliselt..hingeliselt saan veel hakkama, aga ootan päikest.
Kuskilt mujalt see tulla ei saa, kui ainult iseenda seest aga ma praegu tunnen, et ei jaksa- tahan lihtsalt kaissu pugeda ja magada, magada ja magada.
Selle asemel, et kaisus olla söön või õigemini üritan süüa toorest sibulat ja juua kummeliteed, no ei taha see sibul kurgust alla minna, võitlus pisaratega ja öökimisega kohati on garanteeritud.
Homseks olen pannud aja kirja joogatundi, millega tahan hakata korralikult tegelema, et anda kehale ja hingele tasakaalu tagasi, loodetavasti ei ole minu ümber siis plats inimestest tühi tänu sibulahaisule:))
Oleks seda vaimu ainult sinna esimesse tundigi minna, laisk nagu ma olen..magaksin ainult.
Alustasin ka uuesti meditatsioonidega ja esimesed 2 läks aia taha, vähemalt ma alguses arvasin nii, kuid siis hetke pärast ootas mind ees palju suurem kingitus, kui oleksin osanud arvata.
Olin juba une äärel,kui tundsin terve keha tõmblust ja imelikul kombel nägin ennast kõrvalt, ma läksin kehast välja, nii nagu ma seda ennegi unes teinud olen aga seekord juhtus see täiesti nii, et ma tajusin ise kõrvalt, et nii, see on minu keha ja mina olen siin, käisin oma käimised, mis andisd mulle tohutu energialöögi, tagasi tulles tagus süda nagu jänesel ja tahtsin kohe kogemust jagada inimesega, kes saab aru, sest see, mis ma nägin see oli nii haruldane ja võimas, pilte oma minevikust ja tulevikust, vabadust ja eneseteosust hingeliselt kõige kõrgemal tasemel, vabaks laskmist.
Ega mul ei lasta ikka päris masendusse langeda Inglite poolt, kui päris audis olen juba siis tõstetakse mind jälle üles, sest minu tegemised pole veel lõppenud.
Inglid on igapäevased minu tegemistes ja mõtetes, isegi siis, kui ma neile ei mõtle.
Enne magamaminekut võtan vahest pakist kaardi,kui tahan otsest vastust ja ma saan alati seda, mis parasjagu vaja on, toetust oma käitumisele-mõttele.
Ma enam juba ammu ei arva, et nad On, sest ma tean,et nad On.
