Ma olen väsinud, väsinud aga õnnelik, kuigi lahtilaskmine on oodatust keerulisem olnud, olen ma õnnelik, et ajatee on viinud mind praegusesse.Need on minu enda valikud, minu enda tee, mida mööda olen käinud läbi elude.
Läbi elude olen end sidunud inimestega, kes on mulle kallid ja kes jäävad oma kordumatu mustriga minu ellu.
Minu tee haiglakodus on tänaseks läbi saanud, olen ennast tühjaks nutnud teiste inimeste valust ja kurbusest, vahest ma mõtlen, et olen ise tundetu, sest kipun teiste inimeste tundeid endasse võtma, ja see pole see, mida mina ise tunnen.
Vahest on hea olla emotsioonitu, sest see ei ole koormav-tunded on, eriti veel teiste, vahest võin enda ja teise asjad ka segamini ajada, mis teeb minu jaoks veel segasemaks kõik..õnneks on energiad, mis aitavad mõtteid korrastada.
Armastan, armastan nii,et hinge tahab vahest kinni võtta..ma armastan elu, elu võimalused on piiritud ja ainult minu enda peas on tõkked, kuid ma murran neid igapäevaselt, sest ma ju tean,et ma olen see, millest ma mõtlen.
Olen üha enam oma teadmistes kindlam ja neis üks, millele olen hakanud rohkem tähelepanu pöörama on sõna jõud.
Lahtilastud sõna on energia ja see energia on jääv, tal ei ole aega, ta lihtsalt on ja tõmbab teist samasugust energiat endale ligi, kuni ta lumepallina veerema hakates tabab sind ennast ootamatult, läbistades halva või heaga, oleneb öeldust.
Ma kasvan sisemiselt igapäev ja mu silmad avanevad sissepoole, sest ma ei tunne ennast veel niipalju, kui tahaksin, aga näen juba selgelt, et see, mis ma ytlen, sellel on kaugeleulatuvad tagajärjed.
Inimesed mõjutavad iseendaga nii paljusid enda ümber oma väljaöeldud sõnadega, ma soovin hingepõhjas,et inimesed oleksid rohkem positiivsemad ja annaksid endast head välja, sõnade ja tegudega, tegelikult piisab vähesest, et inimesed naerataksid.
Meie enda soojuse ja rahulikkusega avame me silla enda ja maailma vahel.
