Olen jõudnud endas avastada inimese, keda pole kaua tundnud..ma näen ju asju teistmoodi, aga samas olen säilitanud oma egoistliku maailmavaate nii mõneski mõttes.
Käin kooli raames praktikal, ja nagu ikka, suutsin sattuda just sinna kuhu ehk ei oleksi nii väga tahtnud, haiglakodusse, kus on raskelt haiged inimesed, kes on sinna tulnud oma viimaseid elupäevasid-aastaid veetma.
Kohe esimesel päeval oli see minu jaoks elu suurim shok kuigi ma tean,et on olemas igasuguseid haiguseid, siis ometigi ma ei ole kunagi seda reaalselt näinud ega seal haiguste sees olnud, esimesel päeval mõtlesin, milleks mulle seda kõike vaja on, kus on siin minu õppetund?
Pisarad tahtsid tulla iga kord kui sattusin mõne patsiendi lähedusse, õnneks veeres päev õhtusse üpris kiiresti, koju jõudes oli lihtsalt tunne,et tahaks pea patja suruda ja selle maailmavalu endast välja karjuda..sisemiselt kõik kees ja karjuski..ja see kestab siiani.
Ma tean nüüd, 3 nädalat hiljem, et minu õppetund seal on näha haigusest kaugemale, näha seda inimest, tema valu ja tema kogemusi läbi siinse elu, tema õppimist läbi haiguse ja lahtilaskmist.
Kolmandal praktikapäeval istusin mehe juures, kes tõmbas oma viimseid hingetõmbeid ja kartis surmale vastu minna, istusin vaikides ja lihtsalt silitasin ta kätt, paludes Ingleid tema hirm ülemineku ees ära võtta. Ta läks, rahus..
Ma ei karda surma, aga hirm on.
Minu hirm seisneb selles, et ma ei taha kunagi sellesse seisu jõuda, kus keegi teine peab minu eest hoolt kandma. Ma ei taha mitte teada, mis päev hetkel on, mitte ära tunda oma lähedasi ja mitte suuta enese eest hoolt Ise kanda, ma ei taha seda..isegi siis kui ma enam ei mäleta, on mul õigus vabale valikule siitpoolt lahkuda, ma ei taha, et mind elustatkse, ma ei taha, et mind ravitakse, kui sellest ei ole kasu, et suudaksin elada täisväärtusilkku elu.
Ma ei taha..
Tahan elada, et tunda ja elada, selleks,et saaksin kogemusi..aga nii,et kogemusi saades ma need järgmisel hetkel unustan, seda ei ole mulle vaja.
Me ei näe neid inimesi, sest nad on asutustes ja väljas ei liigu, nad ajaksid meie maailmavaated täiesti pöördesse, ja seda ei taha nad isegi, nad ei taha,et neid vaadataks, nad on häbelikud, aga nad on ja nad jäävad, sest haigused ja õnnetused ründavad ootamatult.
Mul on valus, minu egol on valus ja ma ei suuda hetkel sellest kõrgemale tõusta.
Hinges võin ju teada, et need õppetunnid haiguste näol on nende endi valikud, kõrgemal tasandil.
Inimene minus, ei suuda sellest aru saada kuidas saab keha olla hinge vangla.
Palun ja palvetan,et nad suudaksid endale andeks anda, selle, mille eest nad haigeks on jäänud. Selle kogemuse lahti lasta ja minna..teed, mis on kaetud rahu ja valgusega.
