Olen kasvanud, sisemiselt ja selle kasvamisega olen leidnud ennast teisena, kui see kes ma olin 7 a tagasi Jah sõna öeldes.. asi pole armastuses, asi on erinevuses.Üks läheb teist teed kui see, mis alguses koos valiti..teised mõtted, teised soovid ja vaade enda ümber.
Otsustasime teineteist vabaks anda, selleks, et meie kasvamine oleks ehk isegi suurem, sest tahes tahtmata avaneb meie jaoks nüüd hoopis teine maailm.
See samm sai tehtud, pidin hakkama elasmist vaatama, ja tahtsin seda siia ligidale,kus praegugi elame, et Kevin saaks jääda oma vanasse lasteaeda ja siin on tema mängukaaslased.
Igal päeval olen palunud energiaid endale abiks, et saaksime elamise siia lähedale ja meile sobiva, sisetunne palus mitte vaevata pead, inglikaardid näitasid elukohavahetust praktiliselt iga kord kui ma pakist tõmbasin kaardi, nii nagu ikka on probleemi sees olev inimene "pime" ja eneseusaldus teise maailma vastu kõikuv tekkis korraks isegi masendus, koolis sodisin päevikusse, joonistasin ja kritseldasin.
Mäletan,et panin endale kuupäeva 15.09..et sel päeval on mul elamine olemas, see oli vist augusti 3ndal nädalal kui selle kuupäeva kirjutasin. 13.09 olin juba lootust kaotamas ja palusin veelkord ja mul paluti mitte muretseda ega olla selline kannatamatu, 14.09 saingi kõne,et sain korteri ja just sinna kuhu ma seda soovinud olin:)
Usu või ära usu, aga uskudes saad selle, mida soovid!
Vaikselt hakkab ärevus sisse tekkima, et kas tõesti ma olengi nüüd näoga nelja ilma poole ja olen vastutav, kui enne jagus seda mõlemale, siis nüüd olen vaid mina, kes kasutab pead mõtlemiseks, õnneks oleme me üksteisel siiski alati olemas.
Jah koos on kergem, eks siis näha ole, kuidas eraldi on.
Aga ma olen täiesti teadlik Juhatusest minu kõrval ja see on igapäevane, nii nagu ka "pisikesed" imed minu elus, nii nagu yks elu idemest on oma eelmiste elude mäletamine, minul läbi hypnooside, Kevin teab neid ilma selletagi..
Kevin on praegu 5 ja sellises eas lapsed on vägagi teadlikud oma eelmistest eludest, kui osata tähele panna ja kuulata, võib palju huvitavaid asju teada saada, kindlasti ei tohi lastele öelda,et nad valetavad või mõtlevad asju välja, sest see võib lapse sulgeda- ta ei saa aru,miks vanemad räägivad,et ta mõtleb asju välja kuigi ta teab, sest nii on.
Kevin on mulle rääkinud katkeid oma eelmistest eludest ja ka Jannole üks kord, kus isegi tema, kes neid asju ei usu, pidi tõdema, et selles jutus oli midagi kummaliselt teistsugust.
Kevini silmavaade muutub tavaliselt teistsuguseks..silmad vaatavad kaugusesse ja ta lihtsalt räägib, keha on kohal aga hing "ära" alguses oli endalegi kõhe tunne kuulda, kuid nüüd olen ma harjunud ja ootan,et ta ise räägiks.
Tavaliselt hakkab ta rääkima niiöelda lambist, kui me omavahel räägime ja mingi asi meie jutuajamises vallandab mingi mälestustepildi.
Täna oli jälle see päev, mõtlesin,et hakkan üles kirjutama, et meelest ära ei läheks, pärast on hea lugeda.
Läksime lasteaia poole ja Kevin ütles,et tahab tõukeratast endale, ütlesin sellepeale,et kirjutaks jõuluvanale kirja ja kui hea poiss on siis saab.
Kevin muutus mõtlikuks ja ütles- Emme ma tean ju, et jõuluvana pole tegelikult olemas, see on tavaline mees, kes paneb mütsi pähe ja habeme ette.
Ma küsisin vastu,et kus ta sellist asja teab siis ta vastas, et ta ise nägi- kui teid issiga veel olemas ei olnud, siis käisin külas ja seal nägin, ja ma elasin väga vanaks, 100 aastaseks ja pärast pandi mind mulla alla.. aga emme kuidas ma siia sain? aa ma tean, seemne kaudu, mis kõhtu pandi:)) ( see on Marise jutt oma lapsele, mis ma Kevinilegi rääkisin..vähemalt ei rääkinud ma kurgedest)
Tead emme, ma saan endale venna ja õe..:p
Tema äraolemise jutud hakkavad alati- siis kui teid issiga veel olemas ei olnud, ja mis ta siis tegi ja kuidas elas.
Jannole rääkis kevin Aafrika sõjast ja näljast ja sellest,et teab, mis see on...kui meid veel olemas ei olnud.
Neid jutukesi on palju aga alguses ei pööranud ma neile nii suurt tähelepanu, see oli minu viga.
Nüüd kirjutan üles.
