Minust ei saanud pärast lapse sündi kohe parim ema, vaid ma kasvan siiani iga päev, lapse kõrvalt.
Enne olin ma egoistlik ja mõtlesin eelkõige endale, siis nüüd on keegi, kes sõltub minust ja kes on minu elus kõige esimesel kohal.
Ma tean, et minu jaoks on see armastus kõige puhtam ja kindlam, see on armastus, kus ma olen egost vaba.
Ma teen kõik endast oleneva, et sellel pisikesel inimesel minu kõrval oleks olemas kõik, mis võimalik, et ennast hästi ja turvaliselt tunda.
Lapse sünniga sündis minusse ka alateadlik hirm, hirm kaotada..alati kui laps haigestub või juhtub midagi, hakkan üle mõtlema ja see keerleb tohutu lumepallina mu ajus..ma tean, et seda ei tohi teha, sest sellega nõrgestan ma ise lapse energiat ja ma olen hakanud väga suurt tööd endaga tegema, et laps tunneks end hästi ema kõrval, kes last usaldab, mitte ei mõtle üle.
Kuid hirm on kerge tekkima, kui sa kardad midagi nii kallist ja puhast oma elus kaotada.
Vahest on hirmutunne väga tugev, nii,et maailmapilt hakkab koost kukkuma ja kõik sinu ümber muutub kummist massiks- sa ei tea enam mida selle tundega peale hakata, loed ja kuulad kõike mida inimesed räägivad, enamus neist vaid toidab hirmu..
Sellepärast ongi tähtis ennast ja last usaldada, jätta vahest kõrvale kõik muu ja puhastada mõtlemine negatiivsest..
Käia looduses ja otsida abi iseenda seest.
Lapsed sünnivad läbi meie enda elu elama ja neil on oma tee, omad õppetunnid ja kasvamised.
Inglid on lastel alati kõrval ja nad ei jäta neid hetkekski..
Vanemate palved oma laste kohta on taevas eelisjärjekorras!;)
